Tallinna Kirjanduskeskuse kogumispõhimõtted

 Tallinna Kirjanduskeskuse missioon

Tallinna Kirjanduskeskus on loodud 2017. aasta alguses ning koondab meie kuulsaimate kirjanike A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde pärandit, 2019. aastast lisaks Mati Undi elu ja loominguga seonduvat. Kirjanduskeskus koosneb Tammsaare ja Vilde muuseumidest ning ajutisest Mati Undi muuseumist, mille vormistamine püsimuuseumina on 2021. aastal veel pooleli. Keskus osaleb aktiivselt Tallinna kirjanduselus.

Keskus on eesmärgiks seadnud  linna kirjanduspärandi kaardistamise (mälestustahvlid, monumendid) ka laiemalt, samuti on meie missiooniks Tallinnaga oluliselt seotud kirjanike uurimine ja nende mälestuse jäädvustamine, Tallinna kuvandi käsitlemine eesti (ja ka välis-) kirjanduses, rahvusvaheliste suhete arendamine jne.

See tähendab, et ühelt poolt tegeleb Tallinna Kirjanduskeskus üle-Eestilise tähtsusega kirjanduspärandiga, samal ajal aga omab olulist rolli just pealinna ajaloo jäädvustamisel ja tutvustamisel.

Keskus korraldab igal aastal Kirjandustänava festivali, kus tähelepanu on suunatud eesti kirjandusele, kirjanduspärandile ja kirjanduslikule avalikule ruumile meie ümber. Selle raames, ning ka üldisemalt kaardistatakse kohalikku kultuuripärandit (mälestuspink Mati Undile, mälestuspink Enn Soosaarele, mälestustahvel Weizenbergi 8 maja seinal, kus kunagi elasid Marie Under ja Artur Adson; mälestustahvel Kunderi 10 maja seinal, kus elas Juhan Jaik). Senini oleme mälestustahvli avanud kord aastat festivali raames, kuid eesmärk on avada aastas rohkem mälestustahvleid, mitte ainult osana festivali tegevusest. 2020. aastal avati koostöös Kesklinna Valitsusega Faehlmanni/Koidula tänava nurgal Lugemispaviljon, mis toimib raamatuvahetuspunkti ja kirjandusliku ajaveetmispaigana ning toob Koidula tänavale juurde Kirjandustänava hõngu. 2021. aastal valmis eratoetaja abil ka projekt „Kirjandustänav“, mida koostöös Tallinna linnaga plaanitakse arendama hakata lähiaastatel.

Tallinna Kirjanduskeskus haldab kaardirakendust kirjandusliktallinn.ee, mis kogub ja märgib ära ilukirjanduses käsitletud Tallinna paigad, kirjanike elukohad ja tähtsamate kirjanduslike sündmuste toimumispaigad. Kaarti saab kasutada linnaruumi avastamiseks ning kirjanduse, aga ka ajaloo või geograafia õpetamiseks. Iga kaardil leiduva tsitaadi juures on autori nimi ning teos, millest tsitaat pärineb, tekstinäited on seotud konkreetsete kohtadega linnaruumis. Kaardile on loodud ka iseseisvad jalutusrajad: Eduard Vilde Tallinna teed; Jan Kausi Tallinna kaart; Kirjanduslik Kadriorg; Mati Undi mõtlusrada; Jaan Krossi vanalinn.

Tallinna Kirjanduskeskuse ajalugu

Vilde muuseumi kogudele pandi alus E. Vilde memoriaalmuuseumi loomisega 29. augustil 1946. aastal. Kogu aluseks said Linda Vildelt saadud ajaloolised esemed ning hulgaliselt dokumente ja kirjavahetust. Kirjaniku leselt pärines ka informatsioon nende kunagise kodu sisseseade ja esemete asukoha kohta, ning see on tänaseni muuseumi ajaloolise korteri väljapaneku aluseks. E. Vilde loomingu käsikirjaliste materjalide originaalid anti L. Vilde otsusega üle Tartu Kirjandusmuuseumile, seetõttu on Tallinna Kirjanduskeskuse E. Vilde muuseumi kogus hoiul valdavalt käsikirjade koopiad. Pärast Linda Vilde surma 1966. aastal lisandusid muuseumi varade hulka ka L. Vildet puudutavad materjalid.

A.H. Tammsaare kortermuuseum avati kirjaniku 100. sünniaastapäeval 30. jaanuaril 1978. aastal, sellest ajast alates saab rääkida Tammsaare muuseumi kogudest. Ajalooliselt oli kogunenud materjale nii arvukalt, et muutus vältimatult vajalikuks ühendada  A. H. Tammsaaret puudutav ajalooline materjal muuseumi tervikkoguks.  Suur roll Tammsaare muuseumi kogude loomisel oli tolleaegsel direktoril Elem Treieril. Mahukas osa kogudest on Tammsaare elu ja loomingut uurinud kirjandusteadlaste poolt kogutud ja talletatud materjalil. Ajaloolise interjööriga korteri esemed pärinevad Tammsaarede perekonnalt. Kirjaniku loomingu originaalteostest ja käsikirjalisest pärandist pool asub Tammsaare muuseumis, ülejäänu on säilitamisel Kirjandusmuuseumis ja teistes  muuseumides.

Aastatel 2005- 2016 kuulusid A. H. Tammsaare ja E. Vilde muuseumid filiaalidena Tallinna Linnamuuseumi koosseisu ja muuseumikogud täienesid vastavalt Linnamuuseumi arenguplaanidele.

Tallinna Kirjanduskeskuse vanim muuseum on aadressil Roheline aas 3 asuv Eduard Vilde muuseum tuntud ka Kadrioru pargi kastellaanimajana. Muuseumimaja koos kahe kõrvalasuva hoonega kuulub Kadrioru lossi ajaloolisse ansamblisse. Kahekordne puust hoone ehitati kastellaani (lossivaht ja pargi ülevaataja) elamuks aastail 1833 – 1850. Neobarokkstiilis maja klaasitud veranda ja trepikoda on põhiosale lisatud hiljem. Muus osas on hoone säilinud algse ilmega. Eesti Vabariik otsustas kinkida kirjanik ja diplomaat Eduard Vildele (1865 – 1933) tema 60. sünnipäevaks maja koos rohu- ja aiamaaga.  Pärast pikki otsinguid leiti 1927. aastal hoopis sobiv 6-toaline korter riigile kuuluvas kastellaanimajas, tolleaegse aadressiga Koidula 34. Vildede sisse kolimise ajal oli maja fassaad praeguse roosa asemel hoopis tumepruuni värvi. Samuti olid siis maja ees suured puud ja  puuaiaga ümbritsetud väike lilleaed. Haridusministeeriumi kulul teostati kapitaalremont ja korter sisustati A. M. Lutheri vabriku mööbliga. 1927. aasta novembris kolis kirjanik koos abikaasa Linda ja tema ema Kai Pahkeriga uude koju Pärast E. Vilde surma elas samas korteris Konstantin Pätsi noorem vend Peeter Päts, kes vastutas pargi korrashoiu eest.
Majas on säilinud mitmed 19. sajandist pärit siseuksed ja kahhelahjud, samuti väärivad tähelepanu korteri valgustid, ajastutruud tapeedid ja tekstiilid.  2020. aastal renoveeriti Muinsuskaitseameti järelevalvel ajaloolise hoone kõik aknad ja välisuksed.

A.H. Tammsaare ajalooline kodu asub aadressil Koidula 12 A. Maja teisel korrusel asetseb kirjaniku viietoaline korter, mis on sisustatud algupärasel kujul. Just siin kirjutas Tammsaare oma 1930. aastate kõrgperioodi loomingu.

Kirjanik kolis majja 1932. aastal ning elas seal kuni oma surmani 1. märtsil 1940. aastal.  Eesti Vabariigi ajal ümbritses Tammsaare maja ja hiljem selle juurde ehitatud kaht kõrvalhoonet suur aed, mida piirasid, nagu praegugi, Koidula, Faehlmanni ja Köleri tänavad. Majade omanik oli laevakapten Hermann Soone, kes ostis maja 1920. aastal. Hermann Soone suri 1942. a. küüditatuna Siberis.

Rohkem kui 100-aastase maja restaureerimine muuseumiks oli ülimalt töömahukas ettevõtmine. Hoone välisilme, kirjaniku korter, selleni viiv trepikoda, maja ümbritsev aed ja piirdetara pidid säilima Tammsaare- aegses äratuntavuses. Ülejäänud majas võis seevastu vabalt ehitada ning luua kaasaegsetele nõuetele vastavad näituseruumid. Viimati renoveeriti maja põhjalikumalt 2000. aastal, 2005. aastal loodi 2. korrusele ajaloolise korteri vastasolevatesse ruumidesse uus püsinäitus.

Mati Undi muuseum avati ajutise muuseumina 2019. aasta novembris. Algselt paariks kuuks avanema pidanud muuseumi lahtiolekuaega pikendati 2020. aastal ning 2021. aastal saavutati linnaga kokkulepe, et 2022. aastal muuseumi ruumid ära osta ning teha Mati Undi muuseumist püsimuuseum. Püsimuuseumi staatuse saavutamine toob koheselt kaasa ka vajaduse Mati Undi kogude järele, mis hetkeseisuga on veel loomata.

Tallinna Kirjanduskeskuse tegevust reguleerivad õigusaktid ning strateegilised dokumendid

Tallinna Kirjanduskeskus lähtub oma tegevuses muuseumiseadusest, ICOMi eetikakoodeksist,  riigi ja Tallinna õigusaktidest, Kultuuri- ja Spordiameti juhataja haldusaktidest ning Tallinna Kirjanduskeskuse põhimäärusest.

Tallinna Kirjanduskeskuse struktuur

Tallinna Kirjanduskeskuse alla kuuluvad järgmised struktuuriüksused:

1. A.H. Tammsaare muuseum, kus asuvad järgmised ekspositsioonipinnad: 1. korrusel kassaruum, muuseumipood, galeriiruum sündmuste läbiviimiseks; 2. korrusel ajalooline korter; püsiekspositsioon „Tõde on inimeses“ (2006), ajutise näituse ruum; tööruumid (keskuse direktor; hariduskuraator); hoidlaruum.
2. Eduard Vilde muuseum, kus asuvad järgmised ekspositsioonipinnad: 1. korrusel kassaruum, püsiekspositsioon „Igaüks tahab minust osa saada!“ (2021), ajalooline korter; 2. korrusel Kastallaanimaja kunstigalerii, tööruumid (büroojuht, koguhoidja); käsiraamatukogu ja hoidlaruum.
3. Ajutine Mati Undi muuseum, mis paikneb esimesel korrusel ja koosneb neljast ruumist: kassaruum; näituseruum, filmituba, puhkeruum.

Muuseumikogude analüüs ja väärtuste hindamine

Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare ja Vilde muuseumide kogud on iseseisvalt jagatud neljaks alakoguks: arhiivi-, foto-, kunsti-, ajalooline kogu. Muuseumikogus on 19 587 museaali. Mõlemal muuseumil on olemas ka abikogu, mis koondab ajastut ja kirjanikke puudutavat  abimaterjale, kirjanike loomingu retseptsioone. Digitaalsete  museaalid võetakse arvele audiovisuaalsesse abikogusse.

Mati Undi planeeritavasse kogusse püüame esmajärjekorras leida kirjanikule kuulunud esemeid, käsikirju, fotosid; ühtlasi aga luua arhiivkogu sekundaarmaterjaliga (retseptsioon jm). Undi kogu kaudu tahame keskenduda laiemalt 1960.-1970. aastate eesti kirjanduse uurimisele ja säilitamisele; seega hõlmab kogu ka sellealast materjali (raamatud, arvustused jne).

Tallinna Kirjanduskeskuse A. H. Tammsaare ja E. Vilde ajaloolistes kogudes säilitatakse arhiivmaterjalidena kõike, millel on otsene seos kirjanike loominguga, sealhulgas esmatrükid, käsikirjad, kirjavahetus, dokumendid, lepingud jm. Samuti kuulub säilitamisele nende isikliku eluga ja perekondadega seotu. (retseptsioon kuni u 2012). Muuseumide fotokogudes on talletatud materjalid, mis sisaldavad endas A. H.  Tammsaare ja E. Vilde elu ja tegevust kajastavaid fotosid, jäädvustusi kirjanike loomingu põhjal loodud teatrietendustest, samuti ajastut laiemalt tutvustavaid  fotosid ning jäädvustusi kirjanduslikest paikadest, mis on inspireerinud kirjanikke nende loomingus. Kunstikogudes on tallel kirjanikest maalitud portreed, samuti originaalillustratsioonid teostele, eksliibrised jm.

Muuseumide kogude suurim väärtus on originaalmaterjal (mööbel, riided, käsikirjad, kirjavahetused jne), samuti mälestused ja muu vaimne pärand, mida kusagil mujal muuseumis ega arhiivis talletatud ei ole.

Ajalooliste kogude kasv on tänapäeval aeglane, sest uusi originaalesemeid, mis vääriksid muuseumikogus säilitamist, lisandub harva. Seetõttu võetakse eelkõige uute museaalidena arvele ja dokumenteeritakse aastate jooksul kogunenud esemeid, mida arhiivide korrastamise ja süstematiseerimise käigus on hoidlatest leitud ning mille talletamisväärtust hinnatakse praeguste kriteeriumide kohaselt.

Tallinna Kirjanduskeskuse teaduslike abimaterjalide kogu on tänapäeval kõige jõudsamini suurenev, sest sellesse lisanduvad pidevalt kirjanike loomingu põhjal kirjutatud uurimused, artiklid, uuslavastuste materjalid, fotod jm.  Aja jooksul on muuseumi abikogudesse koondatud  materjale muuseumi ajaloost, ekspositsioonidest ja talletatud mälestusi sündmustest ning paikadest, mis on leidnud kajastamist kirjanike loomingus.

Probleemseks materjaliks on aja jooksul põhikogusse arvele võetud koopiaid. Museaalide kultuuriväärtuse analüüsi käigus on vaja välja selgitada, kui suures mahus on vajalik koopiate säilitamine üldiselt ja määrata nende koguline kuuluvus. Vajadusel tuleb seni põhikogus olev mitmes eksemplaris dubleeritud materjal muuseumikogust välja arvata ja võtta arvele abikogusse. Mõnel juhul  võib osutuda liigsete säilikute talletamine mitteotstarbekohaseks.

Teiste sarnaste või lähipiirkonnas tegutsevate muuseumide kogude lühianalüüs

Eestis asub 10 töötavat ja oma kogudega kirjaniku muuseumi, mille kogumispõhimõtted ja spetsiifika on sarnane Tallinna Kirjanduskeskuse muuseumide kogumisstrateegiale. Kogude suurused ja hoiutingimused on samas muuseumiti küllalt erinevad. Näiteks SA A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel ja Liivi muuseum on ka vabaõhumuuseumid ning osa muuseumi tervikust moodustavad hooned ja looduslik keskkond, mis ümbritseb muuseumi.

Sõltuvalt iga kirjaniku eripärast, on kirjanike muuseumide kogud oma sisult erinevad, kuigi on ka kattuvusi (kirjavahetused, fotod vmt). Originaalmaterjalid asuvad samas ainult ühes muuseumis ning üldiselt on iga kirjaniku muuseumi kogu täiesti spetsiifiliselt konkreetse kirjanikuga seotud.

Kadriorus paiknevate muuseumidega (SA Eesti Kunstimuuseum, Tallinna Linnamuuseumi Miia-Milla ja Peeter I muuseumid) Tallinna Kirjanduskeskuse muuseumidel kogumistöö kattuvusi ei ole.

Kogumisstrateegia

Tallinna Kirjanduskeskus lähtub kogude täiendamisel Kultuuriministeeriumi poolt koostatud museaalide arvele võtmise juhendist. Kõik otsused kultuuriväärtusega asja omandamiseks muuseumikogusse on kaalutletud ja põhjendatud. Põhikriteeriumid kultuuriväärtuse hindamisel on ajalooline, esteetiline, teaduslik või uurimuslik väärtus, sotsiaalne või vaimne väärtus. Täiendavad kriteeriumid on asja päritolu, tüüpilisus, rariteetsus, seisund ja kasutatavus nt haridusprogrammides, näitus- ja teadustegevuses.

Tallinna Kirjanduskeskuse muuseumikogud keskenduvad kolme kirjaniku originaalloomingu ja esemete kogumisele, säilitamisele, tõlgendamisele ja eksponeerimisele/populariseerimisele. Eesmärk on võimalikult täielik kogu kirjanike loomingust, retseptsioonist, uurimustest, ajastut kirjeldavast materjalist, originaalesemetest ja esemete kaasnevatest lugudest, kirjanike isiklikku elu puudutavast materjalist.

Kogumisel püütakse vältida selliste materjalide topeltkogumist, mis on olemas mõne teise muuseumi kogudes või kogumiseesmärkides. Muuseumi kogud peaksid olema konkreetse kirjaniku ja tema ajastuga seotud.

1. Arhiiv- ja esemekogu museaalidena võetakse muuseumikogusse arvele ainult kirjanikuga isiklikult seotud materjale (kordustrükid või originaalmaterjalid). Muud kirjanikku puudutavad materjalid (retseptsioon, tõlgendused jm) võtta arvele abikogus (TA – teaduslik abimaterjal). Muuseumi kogusse ei võeta vastu objekte:

1) mis ei aita kaasa muuseumi põhikirjaliste eesmärkide täitmisele või rikuvad ICOM-i eetikakoodeksi põhimõtteid;

2) mida pole võimalik mõistlikul viisil hoiustada ja säilitada;

3) mis on juba olemas;

4) mille kohta pole piisavalt andmeid, mis rolli on ese mänginud sellega seotud inimese või sündmuse kontekstis.

2. Fotokogusse võetakse arvele kirjanikuga otse või kaudsemalt seotud materjale: kirjanik ja tema kaaskondsed, ajastu; paigad (kus kirjanik on elanud või pikemalt viibinud, mh kaasaegsed jäädvustused paikadest); tõlkijad ja uurijad; loomingu põhjal tehtud lavastused jm. Jälgida, et nt lavastuste põhjal ei võetaks arvele topeltmaterjale (mis on olemas nt Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes).
3. Kunstikogusse võetakse arvele otseselt kirjaniku või tema loominguga seotud kunstiteoseid.
4. Abikogusse võetakse arvele materjale, mis tegelevad kirjaniku tõlgendamise või retseptsiooniga laiemalt: teoste, etenduste ja filmide kohta käivad arvustused, plakatid, kutsed, artiklid; teadustööd kirjaniku loomingust (sh seminaritööd jt väiksemad uurimused) – materjale ja esemeid, mis ei vasta põhikogusse vastuvõtmise määratlustele, kuid väärivad säilitamist lühemat või pikemat aega näituste koostamiseks ning hariduslikul või teaduslikul eesmärgil. Abikogu üle peetakse muuseumisisest arvestust. Vajadusel võib muuseumi abikogu materjale ainevaldkonna sobimatuse tõttu kogudest ametlikult välja arvata. Seejärel, kui nad ei oma enam Tallinna Kirjanduskeskuse museaali staatust, võib neid üle anda teisele muuseumile või kultuuriasutusele.
5. Kogude täiendamiseks on kavas ennekõike Mati Undi muuseumi kogude loomisel korraldada erinevaid kogumisaktsioone. Ühe sellise korraldasime 2021. aasta kevadel, mil kutsusime inimesi üles jagama oma mälestuskilde kirjanikust kampaanianime „Matit märkasid?“ all. Edasised kogumisaktsioonid on seotud mälestuste ja esemete kogumisega Mati Undi lapsepõlvemail, tuttavate ja sõprade seas. Samuti oleme suhelnud Mati Undi lese Lii Undiga, kelle käest oleme saanud nõusoleku soetada Undile kuulunud mööblit ja edaspidi loodetavasti ka isiklikku materjali (dokumendid, märkmed, käsikirjad.) Tammsaare ja Vilde puhul on eelkirjeldatud töö valdavalt tehtud, seega on keskendume rohkem n-ö sekundaarainesele. Tammsaare puhul on fookuses perekonda puudutav materjal. Eesmärk on koguda rohkem mälestusi Tammsaare laste kohta, sellega oleme tegelnud erinevate kontaktide kaudu: salvestanud mälestusi, saanud mõningaid raamatuid või teisi esemeid. Vilde puhul oli fookuses kogu läbitöötamine Linda Vilde aspektist ja kogu täiendamine Linda Vilde kohta. Ka see töö käib jooksvalt erinevaid kontakte pidi, kampaaniaid ei ole kavas korraldada.

 Digiteerimisstrateegia

Tallinna Kirjanduskeskuse kõikidest kogudest on digiteeritud u 44 %.

Terviklikult on digiteeritud Tammsaare ja Vilde muuseumide fotokogud, digiteeritud on kirjanike käsikirjad ja osaliselt kirjavahetus.

Mõlema muuseumi põhikogud on esmase sisestusena kättesaadavad MuISis; käimas on kirjelduste etapid. U saja ajaloolise eseme digiteerimise toimub ERM-i ühisprojekti raames 2021. aasta sügisel.

Kogude digiteerimisel lähtuda direktori poolt määratud pingereast:

• Käsikirjalised materjalid
• kirjavahetused ja märkmikud (E. Vilde muuseum- digiteerimisel)
• esiktrükid (E. Vilde muuseum -digiteerimisel)
• dokumendid
• fotokogu (täielikult digiteeritud)
• ajalooliste esemete kogu
• kunstikogu

Museaalidest nõuetekohaste digitaalkujututiste loomiseks vajalik tehnika on olemas, kuid arvestades jõudlust praeguse tööjõuga (1 inimene, kes digiteerib muude koguhoidja kohustuste kõrval), oleme Muinsuskaitseametile tehtud avalduse põhjal  seadnud oma strateegiliseks eesmärgiks saada kogud digiteeritud 31. detsembriks 2023. aastal.  Eelkõige  puudutab see tööde alustamist arhiivmaterjalidega  A. H. Tammsaare muuseumi kogus, samuti E. Vilde muuseumi arhiivmaterjalide jätkuvat digiteerimist. Digiteerimise ajakava on mõjutatud olukorrast COVID-i leviku ja Terviseameti korraldustega, mis võib seada töökohal töötamisele piiranguid.

Muuseumikogude täiendamise protseduurid

Muuseumikogu täiendamise eest vastutavad Tallinna Kirjanduskeskuse direktor ja koguhoidja. Museaalid vormistatakse infosüsteemis MuIS vastavalt nõuetele. Museaali dokumenteerimiseks vajaliku esmase info talletab koguhoidja.

Juurdekasvuvõimaluste ja säilitustingimuste analüüs

Muuseumide hoidlaruumid on väikesed, kuid n-ö avatud hoidlatena saab käsitleda ka Tammsaare ja Vilde ajaloolisi kortereid.

Museaale pakendatakse jooksvalt arhiivipüsivatesse ümbristesse ja on osaliselt karbistatud. Pidevalt jätkatakse hoiustamistingimuste kaasajastamist. Hoidlaid koristatakse kord nädalas, kaks korda aastas tehakse suurem puhastus.

Nii Tammsaare kui ka Vilde muuseumi hoidlaruume iseloomustab ruumipuudus. Tammsaare muuseumi kogu on kavandatava maja renoveerimise järel kavas kolida 1. korrusele, kus praegu asub galeriiruum. See peaks ruumipuudust leevendama nii palju, et vajadusel saab sellesse hoidlasse paigutada ka Vilde ja Undi muuseumide arhiivi- jm materjale. Samuti oleksid kogud hädaolukorra puhul 1. korruselt kergemini evakueeritavad.

Vilde muuseumi hoidlaruumi on kavas hankida suviseks perioodiks külmakapp, kuhu saaks palaval ajal paigutada negatiivid jm kuumakartliku materjali.

Mati Undi muuseumi hoidlaruum tuleb alles rajada. Seda saab tegema hakata 2022. aastal juhul, kui saab vormistatud ruumide ostu-müügi leping ning muuseum saab alaliselt Tallinna Kirjanduskeskuse osaks.

Kavandatava hoidlaruumi asukohaks saab praegune muuseumi puhkeruum. Kuna suurem osa materjalidest saab olema arhiivmaterjal (raamatud jm pabermaterjal), on kavas suur osa ruumist kavandada avatud hoidlana (osaliselt siiski lukustatud kappides), mis ühtaegu eksponeerib Undi teoseid. Samas ruumis asub töötama ka muuseumi kuraator ja uurijad. Tundlikum materjal, mida selles ruumis hoida ei saa, paigutatakse Tammsaare või Vilde muuseumi hoidlaruumidesse.

Tammsaare muuseumi hoidlaruum paikneb teisel korrusel ning on sisustatud metallist arhiiviriiulite ja kahe puidust riiuliga.

Museaalid on valdavalt pakendatud arhiivipüsivatesse pappkarpidesse. Kunstikogu on hoiustatud horisontaalsetes arhiiviriiulites. Karbistatud museaalid on sildistatud, ruumipuudusel on riiulitel olev ruum maksimaalselt kasutuses.

Ruumis olev aken on kaetud pimendava rulooga.

Hoidlaruumis paikneb niisuti, mis hakkab tööle automaatselt, kui ruumi niiskustase langeb alla 55%. Majas on pigem probleem õhukuivusega, kuid puitmajas peab arvestama niiskusetaseme kõikumisega. Niisuti on ühendatud veesüsteemiga ja töötab automaatselt. Nii hoidla kui ka muuseumi ruumides on hobo-mõõdikud, mille abil monitooritakse temperatuuri ja niiskust.

Vilde muuseumi hoidlaruum asub muuseumi teisel korrusel ning on sisustatud osaliselt metallist riiulitega ja osaliselt puidust kappidega. Osa ajaloolises korteris eksponeerimata mööblist (toolid) paikneb põrandapinnal. Museaalid on valdavalt pakendatud arhiivipüsivatesse pappkarpidesse. Kunstikogu on hoiustatud horisontaalsetes arhiiviriiulites. Aken on kaetud UV-kiirguse vastu kaitsva kilega ja pimendava rulooga. Ruumis on reguleeritav keskkütte radiaator, mille temperatuur on seadistatud hoidlaruumile sobivaks. Hoidlaruumis paikneb niisuti, mida talvisel kütteperioodil on võimalik vajadusel kasutada.

Mõlema muuseumi esemekogu eksponeeritakse 80% ulatuses ajaloolistes korterites. Ekspositsiooniruumides on võimalik kontrollida ruumide temperatuuri ja õhuniiskuse taset, seda jälgitakse eriti talvisel kütteperioodil, mil on võimalik reguleerida radiaatorite võimsust.  Monitoorimisel kasutatakse hobo-mõõdikuid, mis paiknevad ajaloolise korteri erinevates tubades.

Mati Undi muuseumis on kavas kasutada valdavalt puidust kappe ja raamaturiiuleid, kuivõrd prognoositavalt on suurem osa kogutavast materjalist arhiivkogu materjal, vähem esemeid. Ajaloolisi esemeid on ka soov võimalikult suures mahus eksponeerida kavandataval püsinäitusel.

Museaalide väljaarvamine

Museaalide väljaarvamiseks kogust moodustatakse  Tallinna Kirjanduskeskuses kolmest  töötajast koosnev komisjon, mida juhib muuseumi juhataja. Väljaarvatavate museaalide andmed dokumenteeritakse enne väljaarvamist. Sõltumatu ekspert kaasatakse vajadusel.

Museaali väljaarvamine muuseumikogust toimub Tallinna linna volikogu otsusega.

Tallinna Kirjanduskeskuse koostöövõrgustik

Tallinna Kirjanduskeskusel on 2016. aastal asutatud sõprade selts nimega Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, kuhu kuulub u 70 inimest. Selts on olnud muuseumidele toeks erinevates ürituste korralduse küsimustes, aidanud muuseumidel oma huvide eest seista; aidanud rahaliselt toetada muuseumide ettevõtmisi. Liikmed panustavad peamiselt vabatahtliku tegevusega, aga ka annetustega. Koos Seltsiga on läbi viidud A. H. Tammsaare juubeliaktus Estonias (2018); Jaan Krossi piduõhtu Estonias; trükitud ja annetatud 101.-le Riigikogu liikmele illustreeritud „Tõe ja õiguse“ I osa; üüritud Mati Undi muuseumi ruume muuseumi avatuna hoidmiseks jne.

Selts annab igal aastal välja tiitlit Klassiku Sõber.

Lisaks Seltsile on Tallinna Kirjanduskeskuse tähtsamad partnerid Kadrioru Park, Kesklinna Valitsus, teised kirjanike muuseumid (sh Eesti Kirjanike muuseumide Ühing), Eesti Kirjandusmuuseum, Kadrioru Selts, Tallinna Keskraamatukogu, Tallinna Ülikool.

Kirjanike muuseumidega viiakse läbi mitmeid rahvusvahelisi koostöö-, koolitus- ja näituseprojekte, osutatakse vastastikku abi näituste koostamisel jms. Samuti on välja kujunenud koostöö oma valdkonna spetsialistide (kirjandusteadlased, kirjanikud).