LUULIK KOKAMÄE NÄITUS “RAUGE ÕHTU” ON VIIMASEID PÄEVI AVATUD

Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis on 28. aprillini avatud kunstnik Luulik Kokamäe (15.04.1921 – 25.06.1986) maalinäitus „Rauge õhtu“. 

Luulik Kokamägi oli hea portreemaalija. Heaks portreemaaliks ei piisa sarnasusest ja karakteersusest,

see eeldab üsna suurt empaatiavõimet ja

selle maaliline teostus peab olema nauditav

   Kunstiteadlane Mai Levin

Kokamägi kujunemine hinnatud portreemaalijaks toimus juba 1950. aastate keskel, varsti pärast ERKI lõpetamist. Tema varasemad portreed on väheldase formaadiga, mõneti vanameisterlikult tumedapoolses, peenetundeliselt nüansseeritud gammas. Need köitsid vaatajat oma vahetu elulisuse ja sundimatu loomulikkusega.

Sulaajal ärkas ellu ka 1930. aastate pallaslik traditsioon ja taasavastati impressionistid. Ka Luulik Kokamäe käsitluslaad muutub viiekümnendate lõpul õhulisemaks, ekspressiivsemaks, koloriit heleneb. Ta maalis vanu ja noori, maainimesi ja kultuuritegelasi, kusjuures  eriti  õnnestusid tal naiste ja laste portreed. Tema „Utra Mari“ (1954, Tartu Kunstimuuseum), „ Baleriin Ülle Ulla“ (1956, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), „Kunstiteadlane Inge Teder“ (1957), „Näitleja Inna Taarna“ (1961, mõlemad Eesti Kunstimuuseum) jt. kuuluvad  tolleaegse portreekunsti paremikku.

Särtsaka maalilisuse ja tundeelevusega on Kokamägi korduvalt portreteerinud oma abikaasat, kunstnik Imbi Lindu.

1960ndate -1970ndate alguse modernistlikele pürgimustele  järgnenud uusrealismi laine aitas Luulik Kokamäel ennast taas leida varjundirikkas, ühtaegu natuurilähedases ja nägemuslikku mõju loovas laadis. Oma lastest –  Ilost, Epust ja Juhost – oli ta maalinud hulga võluvaid portreesid, nüüd leidis ta tänuväärse modelli neiuks sirguva Epu näol, kelle kuju läbib tervet rida erinevalt lahendatud  portreekompositsioone – interjööris ja eksterjööris, pidulikumaid ja intiimsemaid, asisemaid ja visionaarsemaid -, jõudes piltideni temast kui naisest ja emast. See on unikaalne ansambel eesti portreekunstis.

Epp Maria Kokamägi on meenutanud isa olulist mõju tema kui kunstniku kujunemisel. „Värvilõhn ja kõik, millega isa tegeles, paelus mind algusest lõpuni“, tõdeb Epp Maria oma monograafias „Elu. Kunst. Epp Maria monograafia“.

Mõttelise punkti L.Kokamäe tööle pani grupiportree „Jaanipäeva paiku“(1982), milles kunstnik kujutab kogu oma peret suvise maastiku taustal. Tüüpiline Eesti maastik oma metsade ja lagedate väljadega, harvade inimese eluasemetega tõusis 1970. aastatel samuti kunstniku huviorbiiti. Ka Kokamäe enda loomingus on midagi selle maastikuga sarnanevat: see pole rajatud välisele efektile, selle väärtused avanevad süvenemisel.

NB! Muuseumis on müügil ka spetsiaalselt näituse jaoks koostatud kataloog “Luulik Kokamägi. Rauge õhtu”. Hind 10 eurot.

Näituse kuraator: Mai Levin

Näitus on avatud 5.04.- 28.04.2018

KUULA: Err. Delta 04.04.2018 Intervjuu Mai Levini ja Epp Maria Kokamägiga

VAATA: Sirp 06.04.2018 “Kestev lüüriline kosumisaeg”