ANDRO KÖÖBI JA URMAS PUHKANI ÜHISNÄITUSEL SAAB NÄHA RÕÕMSAMEELSEID KUID KA OOTAMATU VORMIKEELEGA MAASTIKU KÄSITLUSI

Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis oli 5. aprillist 10. maini avatud Andro Kööbi ja Urmas Puhkani ühisnäitus „Ulmemaastikud“.

Näitusel sai näha kunstnike rõõmsameelseid kuid ka ootamatu vormikeelega maastiku käsitlusi.

Urmas Puhkani maastikumaali tõlgendus on erinevaid aegu ühendav, metafüüsiline, täis värvirõõmu ja positiivsust.

Andro Kööp aga näitab meile Eesti kunstis uudset ruumilist lahendust abstraktsele maalile. Kööp ühendab seinast väljaulatuvad ruumilised struktuurid maaliliste pindadega.

Tulemuseks on põnev, kevadiselt meeleline ja energiline väljapanek.

 Kunstnik Urmas Puhkan:

„Minu sünnikodu on talu, mille rajas vanaisa 1930ndatel. Ta oli võidelnud Vabadussõjas, talukoht oli tema tasu. Seal sai alustada ilusat elu oma riigis. Raske töö kõrval muutis elu helgemaks toaakende alla loodud iluaed. Tänaseni on alles pojengipõõsad, asparaagus ja mis minule kõige tähtsam – kaks pärnapuud, mille võrad läbi aastakümnete on traditsiooniliselt ümmarguseks pügatud. See vana ilukaanon – kaks geomeetrilise võraga puud keset metsi ja aasasid – on mõjutanud mind läbi aastate.

Keraamikuna olen suure osa oma elust tegelenud kolmemõõtmeliste vormidega. Seetõttu näen ka loodust vormide kooskõlana. Maalides tõstan esile olulisema. Lihtsustatud pealispind sümboliseerib lugematuid seoseid inimese ja looduse vahel.

Olen maalinud pidevalt aga seni peamiselt „sahtlisse“. Värvid ja maalimine tulid suure ropsuga tagasi minu ellu aasta eest. Hetkel on maalimine mulle kui kunstnikule ainuke väljendusvahend. Maalimisprotsessis keset värve olen keskendunud ainult positiivsele.“

Kunstnik Andro Kööp:

„Päike sillerdab all eemal soojal laiuval merel, mis uhub täiuslike vaadetega rannikut. Maa poolt vastab randa sahistavatele lainetele lindude jutukatkete sädelus. Keegi kaugel vist flirdib itaalia keeles… ja õhk on täidetud igas keeles ütlemata jäävast kõiksusega koosolemise rahu tundest. Sõnad ongi liiga kohmakad. Mmmmm. Ja apelsinini õite lõhn! Kas teha silmad lahti ja vaadata, kuidas see absoluutne harmoonia täpselt välja näeb või veel mitte? Veel mitte.

Mõnus tunne juba olnud lahedatest elamustest ja kangastuvad fantaasiapildid tulevatest erilistest kogemustest otsivad omale kuju – ma arvan. Aga tegelikult ei otsigi. Sellised tunded lihtsalt ei saa olla ühe kindla kujuga. Neil on kõik harukordsed kujud, ka sellised mida ei oska kujutadagi.

(Õuhh! Kel on juba kolmveerand üksteist öösel! Ma pidin veel toidupoodi jõudma. Ei tea kas Selver on veel üldse lahti enam? Ja väljas on vastikult niiske ja külm. Panen vist kapuutsiga jope.)

Ei ole lihtne rääkida abstraktsest kunstist.

Aga kunst räägib enda eest ise, meie sees.“