Vargamäe vaikivad tegelased
A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“ I (1926) on hulk tegelasi, kes ebaõiglaselt varju jäävad. Need on loomad – taluelu hing ja süda. Loomad kindlustasid pere toidulaua ning olid asendamatu tööjõud. Pere tööd ja toimetused keerlesid paljuski loomade ümber – neile niideti suviti heina ja lapsed veetsid pikki päevi karjas käies. Koduloomade olemasolu oli ka iseseisva elu alustamise eeldus.
Tunnete peegel
Inimtegelastel on romaanis loomadega eriline emotsionaalne side. Loomad on peegliks, kelle kaudu kirjanik annab edasi inimese hingeseisundeid ja meeleolu. Tihtipeale ei oska vargamäelased oma mõtteid ning tundeid jagada, sulguvad endasse ja vaikivad. Nii otsivad nad turvatunnet ja lohutust loomadelt, kellega neil on teinekord lihtsamgi sidet luua kui teise inimesega.
Riidude allikas
Olulist rolli mängivad loomad üleaedsete riius. Sageli kasutavad Andres ja Pearu loomi ära selleks, et leida põhjus naabriga tüli norida või kohut käia. Olgu selleks sead rukkis või hobuvanker viljapõllus. Ka Vargamäe koerte käitumine – häda tegemine naabri akna alla – peegeldab otseselt kahe talu vahelist vaenu.
Lapsed ja loomad
Side loomadega tekib lastel juba väikesest peale – pikki päevi karjas veetes õpivad nad loodust tundma ja vaatlema, linde tuntakse nende häälest, loomi nende käitumisest. Koplisse kerkib koguni laste enda väike Vargamäe, kust ei puudu ka hobused, lehmad, sead ja lambad…
Ükskord Andres arvas, et peab rääkima ainult inimesega, sest tema mõistab sind ja sina teda paremini kui ükski teine kahe- või neljajalgne, aga oma pikal eluajal on ta ära näinud, et inimene mõistab teist inimest sagedasti halvemini kui loom inimest.
Viited
