Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare (1878 –1940) korter-muuseum asub Kadriorus, historistlikus suvila tüüpi majas. Selles hoones elas kirjanik aastatel 1932 – 1940 ning seal ta ka suri. Kirjaniku lese, Käthe Hanseni sooviks oli, et nende kodu võiks kunagi olla muuseum. Nüüdseks on see unistus täitunud, muuseum avati kirjaniku sajandal sünniaastapäeval 30. 01. 1978.a. Maja teisel korrusel asub kirjaniku viietoaline korter, mis on sisustatud algupärasel kujul. Just siin kirjutas Tammsaare oma 1930. aastate kõrgperioodi loomingu.

Pärast kirjaniku kolimist rahva seas Lutheri mööblivabriku karjamaaks kutsutud alal olevasse majja, hakati hoonet peagi nimetama “Tammsaare majaks”. Eesti Vabariigi ajal ümbritses Tammsaare maja ja hiljem selle juurde ehitatud kaht kõrvalhoonet suur aed, mida piirasid, nagu praegugi, Koidula, Faehlmanni ja Köleri tänavad. Majade omanik oli laevakapten Hermann Soone, kes ostis maja 1920. aastal. Hermann Soone suri 1942. a. küüditatuna Siberis.

Tammsaare majaga seotud sündmused viitavad maja mütoloogilisusele. Kui sõja ajal algas evakueerimine, eraldati Tammsaare lesele Käthele varjendi rajamiseks materjali, mille lesk tõi Lasnamäelt kohale hobuvankril. Varjend jooksis sirgjooneliselt esifassaadi juurest Koidula tänava suunas: selle seinad ja lagi olid laudvooderdusega kaetud, peal oli kõrge muldvall. Õhuhäire korral jooksid Käthe Hansen koos laste ja kohvrisse pakitud romaanide käsikirjadega varjendisse.

Ennastsalgavalt talitas Käthe Hansen ka saksa okupatsiooni ajal, minnes saksa sõjaväeülema juurde, paludes paigutada “Tammsaare maja” juurde flakid (õhutõrjekahurid), mida ka tehti: kahurid paiknesid kahel pool maja. Paraku tabas 9. märtsi õhurünnaku ajal üht aias asuvat maja pommid ning maja oli süttimisohus, legendi järgi päästnud maja “õigest suunast” tulnud tuulehoog. Õhutõrjekahuri hülsist valmistas Tammsaare tütar Riita Hansen endale laualambi.

Omaette vaatamisväärsus on 19. sajandi teisel poolel ehitatud maja veranda. Iluliistudega ja värviliste klaasidega verandaaknad räägivad supelsakstele ehitatud suvitamiskorteri luksusest. Verandal sai nautida põhjamaise lühikese suve valgust, helgust ja soojust täiel määral, juua kohvi, lugeda või lobiseda.

Muuseumi teises tiivas on interaktiivne väljapanek Tammsaare elust ja loomepärandist, mis püüab vaadata maailma Tammsaare silmade läbi ning läheneb kirjanikule selliste märksõnade nagu maastikud, linnad, inimesed ja ühiskond kaudu.

Muuseumi kogudes on üle 9000 säiliku, sh kirjaniku surimask ja viiul, ning tema koduarhiiv, mis sisaldab käsikirju, kirjavahetust, dokumente ja fotosid.

30.01.1878-01.03.1940

Anton Hansen-Tammsaare on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost “Tõde ja õigus” teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena, pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas, lõbus ja sarmikas.

Tammsaare kolis lõplikult Tallinnasse elama 1919. aasta 1.septembril. Enne seda oli ta lühemat aega samuti Tallinnas elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Ajakirjanikutöölt Tartu Ülikooli astudes muutusid elukohad sageli: Tartus oli ta lõpueksamid sunnitud pooleli jätma ning kolima ära venna juurde Koitjärvele, et üritada jagu saada kaugelearenenud tuberkuloosist; Koitjärvelt reisis aga hoopis Kaukaasiasse, kus Punase Lageda eesti asunduses õnnestus haigusele lõpuks piir panna. Pärast paariaastast Kaukaasias viibimist tuli Tammsaare taas tagasi Koitjärvele, kust viis tee üsna pea jällegi Tartusse – raskele maooperatsioonile, mille õnnestumise tõenäosust peeti imeväikeseks.

Imekombel kaks korda surmasuust pääsenud kirjanik jäi pärast lõikust mitmeks aastaks Koitjärvele, kus nii isiklikus elus kui ühiskonnas (I Maailmasõda) toimunud murrangud kutsusid temas esile sügavad sisemised kriisid ja muudatused, mille tulemus viimaks avaldus tema suurepärases ja erilises loomingus.

Abiellumisega seoses kolis Tammsaare 1919. aastal jälle Tallinnasse. Kirjaniku esimene korter asus Õuna tänaval, peale seda elas ta Toom-Kuninga tänaval ning pere (abikaasa Käthe ja nende kaks last, tütar Riita ja poeg Eerik) viimaseks elukohaks sai Koidula 12A maja Kadriorus. Tammsaare suri oma kodus südamerabandusse 62-aastaselt, 1.märtsil 1940.

A. H. Tammsaare raamatud 1907 – 1940.

1907 ”Uurimisel” ; “Raha-auk”
1908 “Pikad sammud”
1909 ”Noored hinged”
1910 ”Üle piiri”
1913 ”Vanad ja noored”
1915 ”Poiss ja liblik” ; “Keelest ja luulest”
1917 ”Varjundid” ; “Kärbes”
1919 ”Sõjamõtted”
1920 ”Raha-auk”
1921 ”Juudit” ; “Pikad sammud”
1922 ”Kõrboja peremees” ; “Poiss ja liblik” ; ”Uurimisel”
1923 ”Pöialpoiss” ; “Noored hinged” ; ”Üle piiri” ; ”Varjundid”
1924 ”Kaks paari ja üksainus ning teised jutustused” ; “Sic transit…”; ”Kärbes” ; ”Vanad ja noored”
1925 ”Tähtis päev ja Tõsi jah”
1926 ”Tõde ja õigus” ; “Kõrboja peremees” ;
1929 ”Tõde ja õigus” II ; “Tõde ja õigus” I
1931 ”Tõde ja õigus” III
1932 ”Tõde ja õigus” IV ; “Meie rebane”
1933 ”Tõde ja õigus” V
1934 ”Elu ja armastus”
1935 ”Ma armastasin sakslast”
1936 ”Kuningal on külm” ; “Tõde ja õigus” V ; “Vanad ja noored” ; ”Juudit”
1937 ”Kõrboja peremees” ; “Kõrboja peremees “(näidend koostöös Andres Säreviga); “Andres ja Pearu” (Andres Särevi dramatiseering)
1938 ”Hiina ja hiinlane” ; “Tõde ja õigus” II
1939 ”Põrgupõhja uus Vanapagan”
1940 ”Tõde ja õigus” I ; “Tõde ja õigus” IV ; “Põrgupõhja uus Vanapagan” ; “Põrgupõhja uus vanapagan” (Andres Särevi dramatiseering)
Pärast Tammsaare surma on tema loomingust ilmunud arvukalt kordustrükke ning kaks teostesarja.
1952 – 1976 “Teosed”, 14 köidet
1978 – 1993 ”Kogutud teosed”, 18 köidet

A .H. Tammsaare tõlkes on ilmunud:
N .A. D´Essar “Kadunud armastuse laul” (1901)
B. Lindemann “Maa” (1912)
M. Pemberton “Merealune linn” (1912)
E. Rosen “Saksa võrukael Ameerikas” (1912)
D. Merezkovski “Julianus Taganeja” (1913)
J. Schaffner “Raudne väärjumal” (1913)
N. Jevreinov “Looduse imed” I-II (1913-1914)
Leo Tolstoi “Ivan Iljitschi surm” (1914)
M. Reissner “Meie – baltlased” (1915)
L. Pihkala “Poiste spordiõpetus” (1918)
H. G. Wells “Sabatähe aastal” (1920)
N. Jevreinov “Kõige tähtsam” (1921)
G.Schwab “Homeros’e Ilias” (1923)
S.Lagerlöf “Härra Arne varandus”, ”Soosauniku tütar” , “Ühe mõisa lugu” (1926)
W. Scott “Ivanhoe” (1926)
F. Marryat”Tüürimees Tubli, ehk, “Pacific’i hukkumne” (1927)
J. Galsworthy “Valge ahv” (1928)
K. Hamsun “Viktoria” (1928)
O.Wilde “Dorian Gray portree” (1929)
F. Dostojevski “Kuritöö ja karistus” I-II (1929)
J. Conrad “Lord Jim” (1931)
G. B. Shaw “Tagasi Metusala juurde” (1931)
I. Gontšarov “Oblomov” (1934)
T. H. Lawrence ” Seitse tarkusesammast” (1939)
Tammsaare tõlked joonealustena:
– N. Leikini uudisjutt “Kahekordne orjus”, “Teataja” 1903, nr. 274-282
– St. Zeromski ”Tuhas ja põrmus”, “Teataja” 1905 nr. 138-245,
– G. Gussev-Orenburski “Isade maa”, “Teataja” 1905 nr. 246-268.
– K. Hamsuni jutustus “Unistaja”, “Päevaleht” 1918, nr.3-19

A. H. Tammsaare muuseum
Koidula 12 A
Tallinn 10125
Tel: 6013 232
info@kirjanduskeskus.ee
Grupibroneeringud: mari@kirjanduskeskus.ee

Muuseum on avatud T, N-L 11-17, K 11-18.

Muuseumisse pääseb kesklinnast trammidega 1 ja 3 või Pirita/Lasnamäe suunas sõitvate autobussidega (Koidula peatus).
Parkida saab muuseumi hoovi (sissepääs Köleri tänava poolt).