Kirjanduslik kohus mõistis naise kehaga kaubitsejad süüdi 

Vilja Kiisler

(Avaldatud Eesti Päevalehes 7. märtsil 2025)*

Kumu auditooriumis toimunud kirjanduslikul kohtupidamisel mõistis publikust koosnev vandekohus suure häälteenamusega süüdi nii talumees Tõnu Prillupi kui ka Mäeküla mõisahärra Ulrich von Kremeri, kes on Eduard Vilde romaani „Mäeküla piimamees“ tegelased. Kannatanuks oli Prillupi naine Mari, kes meeste kokkuleppe tulemusena pidi mõisas härrale „rõõmu pakkumas“ käima. 

„Mäeküla piimamehe“ tegelasi kehastasid professionaalsed näitlejad: mõisahärra Ulrich von Kremeri rollis astus üles Hendrik Toompere, Tõnu Prillupi osas Jüri Tiidus ning Mari Prillupit kehastas Ester Kuntu. Kohtu osaliste rollis olid aga oma ala professionaalid: prokurörina astus lavale Maria Mägi, kes tegutseb päriselus advokaadina ja on omanimelise advokaadibüroo omanik; advokaadina aga Steven-Hristo Evestus, kes on oma praeguses tööelus advokaat, eelmises aga tuntud riigiprokurörina. Riigikohtunikuna astus lavale Eerik Kergandberg, kes on endine riigikohtunik. 

Toimikuna käsitleti Vilde 1916. aastal ilmunud romaani „Mäeküla piimamees“, mis on tänase päevani eesti tugevaimaid ja huvitavamaid psühholoogilisi romaane: kes lugema hakkab, see naljalt käest ei pane. 1965. aastal valmis teose põhjal samanimeline film, mis hoolimata tänaseks ajaliselt kaugele jäämisest on kahtlemata eesti filmiajaloo kullafondi kuuluv teos. Filmis teeb unustamatu rolli Jüri Järvet Tõnu Prillupina, vana paruni osas saab näha Ants Lauterit ning Mari rolli mängib Elle Eha.

Lugu on lühidalt järgmine: Mäeküla mõisahärrale Ulrich von Kremerile jääb silma Tõnu Prillupi noor naine, 19-aastane Mari, kes tuli pärast Tõnu eelmise naise surma emaks orvuks jäänud lastele. Et külarahvas lõugu ei lõksutaks, sõlmitakse abielu. Kuna Tõnu ihkab kangesti piimameheks saada, et vähegi pere majanduslikku kitsikust leevendada, mõisahärra aga himustab kirglikult Mari noort keha, siis sõlmivad mehed omavahel kokkuleppe, mille kohaselt saab Tõnu piimad ja vana parun Mari, kes peab lepingu kohaselt hakkama mõisas käima härrale rõõmu pakkumas.

Algul on Tõnu leppega rahul, pere hakkab paremini elama, aga peagi hakkavad teda närima hirmsad süümepiinad. Ta taipab, et armastab Marit, keda esiti pidas pere kolmandaks lapseks. Ta painab Marit, et see jätaks härra juures käimise, Mari aga jääb endale kindlaks, et lepingut tuleb täita. Tõnu kukub jooma ja külmub täis peaga surnuks, Mari aga läheb linna ja saab iseseisvaks, sõltumatuks naiseks.

Publik mehi ei usu

Laval algab lugu sellest, et Mari on esitanud hagi nii Prillupi kui ka Kremeri vastu, mille prokurör on kvalifitseerinud inimkaubanduse süüdistuseks. Romaani materjali sõnastamine süüdistuses tänapäevasesse kohtukeelde on terav ja vaimukas, ent ei seisa mitte üksnes publiku naerutamise teenistuses, vaid ärgitab mõtlema, missuguste silmadega võiksime täna näha sada aastat tagasi kirja pandud lugu, mis ei ole oma aktuaalsusest vähimatki kaotanud.

Sellal kui Prillup istub laval nagu hunnik õnnetust ja tunnistab kohemaid, kui sõna saab, et on siga, siis Kremer keerutab tublisti ja leiab endale igasuguseid õigustusi, väites kogunisti, et temal pole Mariga seksuaalsuhteid olnudki: tema olevat üksik vananev mees, kes soovinud vaid noort naist enda läheduses toimetamas näha, et sellest rõõmu tunda. Sisse räägib ta end tunnistusega, et kui enne oli oli tema voodi külm ja kõle, siis Mari ajal püsinud see alati soe.

Steven-Hristo Evestus püüab publikut veenda, et kogu lugu tuleks käsitleda tänapäevase armukolmnurgana, mille osalised toimisid vabal tahtel ja keegi neid selleks ei sundinud. Selle vastu räägib tõendina ette toodav „lillakriimuline“ leping ning Mari tunnistus, et tema sugugi mõisa minna ei tahtnud, mehed tegid kokkuleppe ilma tema osaluseta. Advokaadi püüdlused toimunut pehmendada ja ilustada jäävad publiku silmis nõrgaks: publikust koosnev vandekohus mõistab mõlemad mehed süüdi.

Esimese Eesti Vabariigi ajal olid kirjanduslikud kohtud levinud intellektuaalne meelelahutus. Neid peeti nii linnas kui ka maal, koolides, raamatukogudes ja teatrisaalides, kaasates eri ühiskonnakihtide esindajaid, tippjuriste, poliitikuid ja kultuuritegelasi, kes arutlesid kohtupidamise vormis mõne päevakajalise kirjandusteose üle. Tänases Eestis oli aga säärane kirjanduslik kohus esmakordne ettevõtmine. See läks täissaalile, publik keskendus laval nähtavale suure tähelepanuga ning arutles pärast kohtuprotsessi lõppu laval olijatega elavalt kaasa.

Kirjandusliku kohtupidamise traditsiooni on Eestis uurinud riigikohtunik Heili Sepp, kes on ühtlasi viljakas tõlkija. Tema selleteemalisi kirjutisi saab lugeda Loomingust, samuti on ta sellest kõnelenud Ööülikoolis.

*https://epl.delfi.ee/artikkel/120361811/kirjanduslik-kohus-moistis-naise-kehaga-kaubitsejad-suudi