Kevadel pälvis Jõgevamaa gümnaasiumi abiturient Annabel Margens “Elu ja armastuse” esseekonkursi eripreemia, mille eest ootas kooli ees Tammsaare muuseumi külastus. Õpilased uudistasid näitust “Armastuse stiihia” ning osalesid muuseumitunnis “Suurim õnn on armastus”. Tõstsime Tallinna Kirjanduskeskuses toona esile kirjutaja oskust panna Tammsaare romaan “Elu ja armastus” ning samanimeline film laiemasse kirjaniku loomingu konteksti, samuti teha kõrvalepõikeid teiste teoste ning ajaloo juurde. Essee tõusis esile autori hea arutlusoskuse ning laia silmaringi poolest.
Avaldame essee täies mahus.
Armastus inimestevahelistes suhetes
Annabel Margens, juhendaja Mirjam Sillakivi
Armastus on inimeste loomupärane emotsioon. Selle võim ja mõju on kestnud kogu ajaloo vältel. Armastusest on tuhandete aastate jooksul kirjutatud, lauldud ja luuletatud. Ühiskondlikult on armastuse positiivset mõju alati tunnustatud – see on tunne, mida soovitakse kogeda, ning usutakse, et see suudab üles kaaluda hirmsad ja valusad tundmused elus. Hipiliikumise üheks tuntuimaks sloganiks on „Make love, not war“, mis kutsub inimesi üles üksteist armastama, mitte teineteise vastu sõdima. Kui armastusele on omistatud niivõrd võimsad omadused, siis kuidas on võimalik, et sellest ei piisa inimeste vahel õnne
säilitamiseks?
Anton Hansen-Tammsaare on oma loomingus põhjalikult keskendunud armastusele ning sellele, kuidas see inimestevahelisi suhteid mõjutab. „Tõe ja õiguse“ esimesest osast tuntuks saanud fraas „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ annab mõista, justkui oleks armastus midagi, mille peab välja teenima. Seda ei saa aga väita „Tõe ja õiguse“ teises osas Indreku ja Ramilda vahel puhkenud kiindumuse kohta. Nad on nähtavasti üksteisest täiesti
erinevad inimesed, kuid ometi seob neid sügav hoolivus teineteise vastu. Muuseas pole nendevahelisele armastusele antud konkreetset selgitust, see on hoopiski loomulik ning seetõttu võib seda pidada siiraks. Seda, kui sügavalt Indrek Ramildasse armunud on, tõendab ka see, et neiu haigestumisel on Indrek otsekohe valmis talle oma verd loovutama, kui see peaks tervenemisele kaasa aitama. Kogu teose vältel näitab Indrek üles isetust ja ennastsalgavust. Kui Ramilda sureb, paiskab see segamini Indreku senised uskumused ja arusaamad ning ta kuulutab kirjalikult, et Jumalat ei ole olemas.
Kuigi võib uskuda, et Ramilda vastas Indreku armastusele, võib sügav kiindumus kellegi vastu osutuda ka ühepoolseks. Oscar Wilde’i novell „Ööbik ja roos“ jutustab loo armunud üliõpilasest, kelle suurim soov on saada kokku oma südamedaamiga. Tema unistuse tõekssaamisel tuleb appi ööbik, kes ohverdab oma elu selleks, et tema verest võiks kasvada punane roos, mille üliõpilane saaks oma armastatule viia. Neiu lille siiski vastu ei võta, vaid viskab selle minema. Ülekantud tähenduses sümboliseerib see tegu armastuse hävimist, mille tagajärjel sulgub üliõpilane endasse. See lugu räägib kannatustest vastamata armastuse pärast. Siiski leidub ka helgem noot ööbiku näol, kes uskus vankumatult armastuse väesse ning oli selle nimel valmis oma elust loobuma.
Tammsaare hilisema romaani „Elu ja armastus“ põhjal loodud film tõstatab iseloomude erinevuse probleemi. On inimesi, kes ei suuda taluda rutiini – pidevalt otsitakse midagi uut ja köitvat. See puudutab ka armastust ja suhteid. Peategelane Rudolf küll armastab noorukest Irmat, kuid ei suuda siiski temaga koos õnnelik olla. Rudolfi hing ihkab olla vaba, ta otsib oma ellu mängulisust ja põnevust, purustades oma käitumisega Irma südame. Kindlasti on iseloomude mittesobivus paljude paarisuhete lagunemise põhjuseks, kuid inimese loomust ei ole ka lihtne muuta.
Mõni inimene tunneb suuremat armastust oma kallima kui iseenda vastu ning on seega valmis tema eest isegi oma elu andma. Seda ei saa aga igaühe kohta öelda. George Orwelli romaan „1984“ jutustab düstoopilisest maailmast, kus totalitaarse võimu all kannatav Winston leiab tuge, lohutust ja mõistmist Julialt. Nende armastus, kuigi eelkõige füüsiline, tundub ehtne, sest nad näitavad üles hoolivust ja muret teineteise heaolu pärast. Kui nad aga dissidentidena vahele võetakse ning vangistatakse, ei kohku nad tagasi üksteise reetmisest, et iseennast päästa. Hiljem kohtudes ei ole nende vahel endist hoolivust, nad tunduvad teineteisele hoopiski võõrastena. Kui nendevaheline armastus oleks olnud tõeline ja siiras, poleks nad üksteist reetnud ning oleksid tõenäoliselt surnud. Kas see oleks olnud ehk etem saatus kui totalitaarse režiimi all edasi elada, võib jääda igale lugejale endale otsustamiseks.
Üldiselt tajutakse armastust kui ülimalt positiivset kogemust, milleta jääb inimese elu poolikuks ning mis on vajalik õnnetunde loomiseks. Ometi võib see just olla valu, kurbuse või lausa surma põhjustajaks. Armastust võib pidada delikaatseks nähtuseks, mis võib ületada selle, mis olemise juures on inetu, või hoopiski esile tuua inimloomuse sügavaimad pahed. Kõik oleneb vaid sellest, kuidas sellega ümber käia ning kellega seda jagada. Tõeliselt siiras armastus suudab inimestes säilitada õnne ja usku, kui kõik muu näib lootusetu. Teeseldud armutunne võib aga seejuures veel rohkem valu ja kahju tekitada.
Lisa kommentaar