Iris Jartsev “Luikede järv” (Krimikonkursi võidutöö põhikooli vanusegrupis)

Tänav on hämar, kell on viis ja on jahe novembriõhtu. Tänaval kõnnib ainsana üks mustas mantlis naine ja imetleb enda ümbrust. See on detektiiv Palmer, Anni Palmer. Ta on teel Rahvusooper Estoniasse „Luikede järve” vaatama. Ta on seda juba miljon korda vaatamas käinud, aga ikka läheb uuesti. See on ta lemmik juba sellest ajast saadik, kui ta veel väike sinisilmne plika oli. Palmer paneb mantli riidehoidu ja astub saali. Ta libistab oma käega üle sinisest sametist toolide, kuni leiab õige, üheksas rida kuues koht. Peale tema on veel saalis üks naine eesreas ja kolm pensionäri tema tagareas. On ju ikkagi esmaspäeva pärastlõuna, kes praegu teatris oleks? Annil on täna vaba päev, kuna ta just lahendas suure kuriteo ära. Ammu pole puhkust olnud, aga Palmer ei tahagi puhata. Lõppvaatus, Anni lemmik, kohe sureb traagiliselt Odette. Mis see on? Palmeri telefon heliseb kõige halvemal hetkel. Anni tahaks piinlikkusest maa alla vajuda. Ta jookseb saalist välja ja võtab kõne vastu.

Anni: „Jaa, Palmer siin.“

„Meil on sind jaoskonnas vaja,“ kõlab hääl telefonist, „uus mõrv on toimunud.“

„Tulen juba,“ vastab Anni. Nii palju puhkust ta siis saigi.

Sündmuspaik on mere kaldal, päris ilus, kui välja arvata maas lamav surnukeha, umbes 30- aastane mees, kellel on kaela ümber poomisjäljed. Mees on viisakalt riides ja ta juuksed on kammitud. Ta on isegi liiga puhas, arvestades, et tema kallal on just kuritegu toime pandud. Kaugusest on näha graatsilist luigeparve. Kui nad oskaks, räägiks nad ehk täpselt ära, mis juhtus.

Anni proovib lahkamisaruannet lugeda, aga Sander segab teda. Detektiiv Sander Jõgi on Anni kaasdetektiiv, kellega ta peab seda lugu lahendama. Sander tuli eelmisel aastal nende jaoskonda tööle. Ta on ka hirmus suur puhtusefriik, mis ärritab Annit. Lahkamisaruandest selgub, et mees tapeti umbes kell 10. Imelik on see, et Anni sõitis sellel ajal sealtsamast mööda. Ta oleks ju võinud sekundiks kõrvale vaadata ja ei peaks praegu süüdlase üle pead murdma. Peale selle on teada, et mehe nimi on Johann Rosenberg, ta on 34-aastane, elab Nõmmel ja töötab raamatukogus. Ta on eelnevalt vangis olnud. Teda süüdistati oma naise mõrvas. Ta pidi istuma kaheksa aastat vangis, aga istus sellest vaid kolm ja vabanes paar kuud tagasi. Annil pole mehest enam üldse nii kahju.

Anni: „Sander, uuri välja, kas tal on lähedasi sugulasi ja küsitle neid.”

Sander: „Jah, boss.”

Anni ise läheb raamatukokku ja küsitleb teisi töötajaid ning raamatukogu juhatajat. Kõik peale Alina räägivad umbes sama juttu, et Johann oli hea töötaja, aga nad ei tunne teda väga lähedaselt. Võib-olla peidab ta oma minevikku nende eest. Alina on üks uuematest töötajatest ja selgub, et ka tema tuli umbes samal ajal vangist. Kui Anni temalt Johanni kohta küsis, oli ta algul väga tõre ja eemalehoidev, aga lõpuks oli nõus rääkima. Nad olid olnud suured sõbrad, kui nad vangis olid, aga miski oli juhtunud ja nad ei saa enam üldse läbi. Alina ei olnud nõus täpsustama. Vähemalt on Annil nüüd kahtlusalune olemas. Anni istub autosse, et sõita tagasi jaoskonda. Talle meeldib autoga sõita, sest siis on hea rahulik aeg juhtumite peale mõelda. Sander on vahepeal kohtunud Johanni vanaema Mallega. Malle arvates on Johann alati väga tore poiss olnud. Vähemalt seni, kuni ta vangi läks. Tal oli väga raske viimasel ajal normaalsusega jälle harjuda, aga ta olevat konfliktidest eemale hoidnud. Kell on üks öösel ja Anni istub oma elutoa põrandal. Läbi lahtise akna on kuulda paari üksiku auto mööda sõitmist. Ta ei saa und, miski häirib teda. Nii on tihti, kui tal palju tööd on. Ta tõuseb püsti ja läheb kööki. Ta valab omale parajasti klaasi vett, kui kuuleb telefoni helinat.

Anni vastab uniselt: „Jaa, Palmer kuuleb.“

Sander: „Vabandust, et ma sind üles ajan, aga paistab, et tööd tuleb juurde. Uus laip leiti sealtsamast mere äärest.”

Anni: „Oligi elu juba liiga kerge. Ma olen poole tunni pärast seal.”

Sander: „Jään ootama.”

Anni astub autost välja ja temast käib kõle sügistuul läbi. Ta sammub mööda promenaadi ja silmitseb vahuseid laineid. Sündmuspaik on vaid mõned meetrid eemal eelmisest. Ohvriks on seekord vanem mees nimega Hugo Laan. Kägistatul on jällegi kammitud juuksed ja isegi pintsak seljas. Sandri sõnul on jälle tegu mehega, kellel on kuritegevuslik taust. Teda on mitu korda süüdistatud füüsilises vägivallas, aga karistust pole kunagi kauem kui kolm kuud kandnud. Vähemalt tähendab see, et siin võib muster olla. Palmer palub Sanderil otsida ohvrite vahelisi seoseid või tuttavaid ja läheb ise kodu poole. Proovib uuesti magama jääda, kuigi vaevalt see õnnestub.

Järgmisel päeval on Annil tunne nagu ta poleks sekunditki maganud. Sander oli vahepeal teada saanud, et Hugo oli Alina ja Johanniga natuke aega samas vangis olnud. Anni ei imesta. Ta istub mere äärses kohvikus ja naudib oma kolmandat espressot. See juhtum käib talle närvidele. Ta tahaks Alina juba kinni võtta, aga pole selleks tõendeid. Ta saab jälle kõne ja võib juba arvata, mida ta sealt teada sai. Kolmas ohver on jälle samas rannas. Palmer tunneb nagu ta oleks kõike seda juba läbi elanud. Selgub, et ka see mees on samal ajal samas vangis olnud. Mis seal vangis küll ometi toimub. Nüüd on Palmeril mõõt täis. Ta sõidab raamatukokku, et Alina jaoskonda viia. Palmerit nähes jookseb Alina kähku uksest välja oma auto suunas. Uurija sisetunne ütleb, et kohe juhtub midagi ja ta ei saa aega raisata. Palmer küsib raamatukogu juhatajalt Alina aadressi ja jookseb auto poole. Auto juures märkab ta, et ta kummid on tühjaks lastud. Anni helistab Sandrile, kes lubab 10 minuti pärast seal olla.

Sandri auto on briljantselt puhas ja lõhnab lavendli järgi. Annile ei meeldi teiste autos istuda, sest tal hakkab kõrvalsõitjana alati paha. Ta tunneb juba, kuidas sees keerab. Sander sõidab veel kiiremini, et Alinale järele jõuda.

Anni: „ Mul hakkab paha.“

Sander: „ Palun ära oksenda mu autot täis, see just käis puhastuses. Vaata, mul on kindalaekas üks kilekott. “

Anni sorib tükk aega kindalaekas, kuni leiab koti. Ta hakkab seda kinni panema, kui märkab seal paberist volditud luiki.

„Ma ei teadnudki, et sa nii teha oskad,“ imestab ta.

Sander: „Selles pole midagi rasket.“

Nad on kohal. Maja on vana ja räämas, paar akent on isegi sisse löödud. Mõlemad võtavad relvad kätte ja koputavad uksele. Seest on kuulda vaid jooksusamme. Ta põgeneb. Sander lööb jalaga ukse maha ja nad tormavad sisse. Sees on suur korralagedus ja tagauks on praokil. Sander jookseb välja, et talle järgneda. Anni vaatab natuke majas ringi, aga ei leia ühtegi asitõendit. Sander on varsti tagasi, aga Alinat temaga pole.

Jälle ei saa Anni magada. Alina oleks nii loogiline süüdlane, aga miski ei klapi. Ohvrid on nii ilusti riides ja puhtad, aga Alina maja on sassis ja tal pole kuskilt kallite ülikondade jaoks raha võtta. Pealegi sai ta just vangist välja, ta ei riskiks ju sinna naasmisega. See peab olema keegi, kes armastab puhtust… Ei ole võimalik. Sander ei teeks nii. See on lihtsalt loll mõtte, kõiki ei pea ka kahtlustama. Ta avab arvuti ja vaatab politsei andmebaasi. Kõik kolm meest on vangi pannud Sander Jõgi, kui ta eelmises jaoskonnas töötas. Nüüd on kindel.

Hommikul on Anni maja ees Sander juba autoga ootamas. Kas ta teab, et Anni teab? Anni ei suuda uskuda, et tema ees autos istub sarimõrvar. Anni istub autosse.

Sander: „Kas oled välja mõelnud mõne huvitava teooria, kus meie suur kahtlusalune end varjab?“

Tuleb välja, et siinsamas autos. Anni ei suuda uskuda, et ta julgeb niimoodi küsida.

Anni: „Ei.“

Ülejäänud autosõit on mõlemad vait. Nad astuvad autost välja ja sisenevad jaoskonda.

Anni: „Kas me võime esimese asjana ülekuulamisruumi minna.“

Sander: „Jah, boss.“

Sander kõnnib ees ja läheb juba ülekuulamisruumi. Anni küsib kähku paarilt politseinikult, et nad valvesse tuleks ja läheb ka ruumi. Ta sulgeb ukse ja keerab lukku.

Sander: „Mida sa teed?“

Anni: „Mul on küll üks teooria. Ma arvan, et sina oled mõrvar.“

Sander ütleb naljatades: „Tohoh, kas kõik teised kahtlusalused said otsa?“

Anni vastab tõsiselt: „Mul on tõendeid.“

Sander muutub kohmakaks ja jääb mitmeks minutiks vaikseks.

Sander: „Okei, sul on õigus. Ma tõesti olen nende mõrvade taga, aga nad väärisid seda. Kui kohus ei karista neid piisavalt, pean ma ise seda tegema. Nad on mustad, räpased ja rõvedad. Mulle meeldib puhtus. Luiged on puhtuse sümbolid. Inimesed peaks neist rohkem õppust võtma.“

Anni: „Luikede osas ma nõustun sinuga, aga see ei õigusta seadusevastast käitumist.“

Nad rääkisid veel tükk aega. Sander tunnistas kõike ja rääkis detailselt oma plaanidest. Anni peaks lõpuks rahu saama, aga tal on veel üks viimane küsimus. Mis juhtus Alina ja Johanni vahel? Tema õnneks on Alina üles leitud ja istub praegu kõrval ruumis.

Palmer: „Ma ei tulnud sind süüdistama, me teame, kes seda tegi. Kas sa võid lõpuks rääkida, mida Johann sulle tegi?“

Alina: „Mu ema.“

Anni: „Mis temaga juhtus?”

Alina: “Johann ja ta kamp tapsid ta. Otse mu silme all.“

Anni imestab: „Miks?“

Alina: „Nad said mu peale vihaseks, sest ma polnud nõus nendele alluma. Nad arvasid, et nad on mingid jumalad. Võivad teha, mida tahavad. Nad käsutasid kogu vanglat, isegi töötajaid.“

Anni: „Mul on nii kahju.“

Sellist vastust poleks Palmer küll kunagi oodanud. Peale seda väsitavat päeva läks Anni koju, heitis voodile ja jäi silmapilkselt magama.