Hettel Weddro “Kurioosne juhtum Laineüdi pardal” (krimikonkursi võidutöö gümnaasiumi vanusegrupis)

 Kapten Tormituul istus kajutis, Papagoi-Peeter õlal, ning jälgis, kuidas kronomeetri ilmlõpmatu tiksumine valjenes. Saabus aeg kell üles keerata. Ettevaatlikult pööras ta kaussi ning eemaldas tolmukaitsme. Lind kapteni õlal prääksatas pahameelest, sest mees oli võtit võttes õlga liialt raputanud. Kapten aga ei teinud temast välja ning lükkas võtme auku. „Üks, kaks…“ kraaksus Papagoi-Peeter ning kapten Tormituul keeras võtit vastupäeva. Ta lõpetas, kui sai kokku seitse ja pool pööret. Rõõmsalt ümisedes tõmbas ta võtme välja, sulges pauguga kronomeetri karbi ning silitas tänutäheks papagoi pead.

Kapten kuulis rutakalt lähenevaid samme ammu enne koputust uksel. Nagu aimatud, prantsataski hetke pärast sisse priske madrus, kes tõi endaga kaasa soolakat merehõngu. Ta nägu oli punane ning tema ilmest võis lugeda, et midagi tülikat oli juhtunud. Madrus saluteeris parema käega ning lausus ärevalt: „Kapten, teid on vaja tekil.“ Vastust ootamata oli ta hetkega kajutist kadunud. Kapten silitas hajameelselt lindu ning järgnes. Tekile jõudes paitasid tema nägu soe hommikupäike ja õrn tuul ning tal läks hetk aega, et märgata, kuidas trobikond mereröövleid, peaaegu kogu tema meeskond, puntras seisid. Vaid mõni üksik ei lasknud saginal end segada ning jätkas tööga. Kapten Tormituul astus meestele ligi ning köhatas. Hetkega jagunes rahvasumm kaheks ning talle vabanes tee.

Keset meremehi lebas tekil lõtv keha, mida ümbritses hüübinud vere loik. Kapten tundis laipa. Võrgu-Vello oli ju ainuke nende seast, kellel olid nii lokkis juuksed. Meremeeste sumin vaibus vaikuseks, kui kapten Tormituul mütsi peast võttis.

„Olgu ta rahus,“ sosistas mees ning teised mereröövlid järgisid ta eeskuju.

End hetke kogunud, võttis kapten uuesti sõna: „Meie seas peidab mõrtsukas. Minu ülim kohustus on ta tabada, sest Laineüdi kaptenina pean tagama teie turvalisuse!“

„Elagu kapten!“ hüüdsid meremehed ning austust täis möirged kostusid üle kogu laeva.

Kapten kummardas tänutäheks ning saatis mehed tagasi tööle.

„Miks? Miks…“ kraaksus äkitselt Papagoi-Peeter, kuid ta vakatas kohe kapteni käratuse peale.

Mees muutus näost punakaks ning jäi kahkvel ringi vaatama.

„Kapten!“ hüüdis siis pootsman, kes polnud veel lahkunud, „Kas kõik on korras?“ Tema hüüe ehmatas kapteni ärkvele.

„Vurru-Villu, sina?“ vastas ta.

„Mina, mina, kapten. Olite hetkeks nii tardunud, et mõtlesin korraks…Mõtlesin, et varsti vaja

kaks keha üle parda loopida,“ lausus pootsman, kelle hääl vappus argusest.

„Mis sa nüüd, Vurru-Villu! Jäin kõigest mõttesse… Ta oli ju tubli madrus, töökas ja tubli nagu iga teine, aga tema silmis oli miskit… Ma mõtlesin ta vanemmadruseks teha. Kahju, “ vangutas kapten pead. Endamisi mõtles ta, et kui süüdlane tabada, lendab kaks keha üle parda niikuinii.

 

Pootsman vaid naeratas kurvalt, kuid tema silmadesse emotsioon ei jõudnud. „Võrgu-Vello oli tubli mees, aga selline on elu laeval. Mehed tulevad ja mehed lähevad. Aga et nüüd üks meie seast niimoodi teeks…“ raputas ta pead.

„Eks ta karm ole. Ole hea, vii Peeter mu kajutisse. Talle ei meeldi surnud, hakkab imelikkusi rääkima,“ ütles kapten ning andis linnu pootsmanile, kes lahkus tagasi vaatamata.

Lõpuks pööras kapten kogu tähelepanu enda ees lamavale kehale. Võrgu-Vellol oli kaks torkehaava, kõris ja seljas. Kapten polnud kindel, kumb madruse oli tapnud. Mõrvarelva läheduses ei paistnud ning kapten polnud ka väga huvitatud selle otsimisest. Aega veel ju oli. Surnukeha juures ta samuti midagi erilist ei märganud ning pidas seetõttu paremaks sellest kiirelt lahti saada.

Kahtlusalus oli kaptenil õnneks juba olemas, nüüd oli vaid tarvilik leida motiiv. Väide, et pootsmani jättis madruse surm külmaks, poleks vett pidanud. Tal pidi olema mingi muu põhjus. Kapten võis siinkohal vaid oletada, kuid oli ilmselge, et juured peitusid kadeduses. Ta polnud ju ometi pime. Pootsmani silmad olid täis kiivust iga kord, kui ta Võrgu-Vellot kiitis. Ka tema praegune pilk, kui juttu tuli madruse edutamisest, ei jäänud kaptenil märkamata. Motiivist üksi aga ei piisanud.

Kapten Tormituul liikus oma kajuti poole, tal oli vaja mõelda. Poolel teel sattus ta kokku toosama madrusega, kes talle mõrvast teatas. Mees oli ametis teki pesuga ning kapten ei pidanud koormaks lasta tal ka Võrgu-Vello keha ära koristada.

„Korista põrm tekilt. Kutsu keegi appi, kui vaja,“ käskis kapten. Madrus noogutas ning asus liikvele.

„Oota veel hetk,“ peatas teda mees, „Kes öösel Võrgu-Velloga tekil oli?“

„Vurru-Villu, kapten, ta tüüris,“ vastas madrus aupaklikult.

„Ainult tema? Kas keegi oli teie kajutist veel puudu?“ jätkas kapten puurimist.

„Kõik olid olemas, kapten.“

„Hmm,“ noogutas kapten Tormituul tänutäheks, kuid enne kui lasi madrusel minna, küsis: „Muide, kes leidis surnukeha?“

„Pootsman, kapten,“ vastas too ning lahkus, kui kapten käeviipega talle loa andis.

 Pootsman oli tal peos. Mehel oli motiiv ning tõendid klappisid. Pikemalt polnud tarvis otsida. Nüüd oli vaja vaid viimast naela kirstu ning kapten teadis täpselt, kust otsida. Enne aga kõndis ta nobedalt kajutini, avas ukse ning ootas, kuni Papagoi-Peeter ta õlal maandus. Siis läks ta tagasi Võrgu-Vello surnukeha juurde ning hakkas pingsalt ringi vaatama. Üsna varsti hakkas Papagoi-Peeter kraaksuma ning aitas mehel leida, mida otsis. Päikese käes sillerdas nuga, pooleldi verise riidega kaetud, pistetud kibekärmesti vaatide taha peitu. See oli Vurru-Villu nuga.

Kapten Tormituul pistis noa põuetaskusse ning otsis lähima mereröövli: „Kogu kõik messi. Ma tean, kes on mõrvar.“

Kapteni sõnum levis nagu kulutuli ning laev ärkas justkui ellu. Hakkas lõputu sagimine ja mehed trügisid üksteise järel messi, mis isegi söögiajal polnud nii täis kui praegu. Kui kapten ise lõpuks kohale jõudis, oli see pungil mereröövlitest, kõik täis ootusärevust. Ta asus ilma pikema jututa asja kallale ning lausus: „See oli Vurru-Villu. Võtke ta kinni!“

Hakkas tõeline melu ja sigin-sagin, kui meeskond püüdis enese seast pootsmani leida. Lõpuks ilmus ta välja kahe priske madruse vahelt, kes temast tugevalt kinni hoidsid. Pootsman kisendas: „See polnud mina! See polnud mina!“

Kapten nägi ka mereröövlite silmist, et nad tema valitud mõrtsukas kõige kindlamad polnud. Oli aeg end tõestada.

„Mehed, see saab olla vaid Vurru-Villu. Ta tüüris kogu öö ning oli Võrgu-Velloga kahekesi. Kui keegi siit just öösel tekil polnud?“ Meeste seast kostusid vaid eitused.

„Ma käisin vahepeal ära, keegi teine pidi sel ajal tulema. See ei olnud mina!“ pootsman näis ähmi täis olevat ning üritas kahe madruse vahelt end vabaks rebida.

„Olid tekil või ei olnud, see ei oma tähtsust. Keha leidsid sa ka,“ lausus kapten tõmbas põuest verise noa ning tõstis kõrgele üles, et teised seda näeksid. „Ja nuga on ju sinu? Me kõik teame seda!“

„Ma laenasin selle noa sulle! Sa lavastad mind süüdi!“ kriiskas pootsman, kuid ta rääkis kurtidele kõrvadele.

Mereröövlid Vurru-Villu ümber vaid naersid. Nad pidasid pootsmani sõnu surmamõistetud mehe viimaseks katseks elu säilitada. Keegi ei võtnud teda tõsiselt.

Kapten jätkas: „Kui sinu käsi poleks Jumalat mänginud, kes teab, kui kaugele Võrgu-Vello oleks jõudnud! Häbi sul olgu!“

Mereröövlid kordasid kapteni sõnu, kuid nende möirged kasvasid ruttu millekski muuks. „Plangule! Plangule!“ hüüdsid nad ning hakkasid liikuma messist välja.

Vurru-Villu tiriti tekile ning tema käed seoti kinni. Üsna varsti oli platsis ka plank, kuhu tugevad madrused ta lükkasid. Pootsmanil ei jäänud muud üle, kui astuma hakata. Plangu lõpus vaatas Vurru-Villu veel viimast korda tagasi. Tema vihast märjad silmad kohtusid kapteni pilguga. Viimane vaatas vaid nõutult endisele pootsmanile otsa ning lehvitas. Vurru-Villu naeratus oli mürki täis, kui ta oma viimaseid sõnu kapteni poole sülitas. Kahjuks oli mees liiga kaugel ning kapten neid ei kuulnud. Papagoi-Peeter kraaksus ning pootsman hüppas vette. Mereröövlid hõiskasid rõõmust.

Kapten Tormituul pöördus meeste poole: „Siin see lugu lõppeb. Õnneliku lõpu terviseks minult teile vaat rummi. Kastke keeled märjaks!“

Laeva täitis tants ja trall. Naerusuised mehed liikusid lustaka laulu saatel vaati tooma, kuid kapten nendega ei ühinenud. Mittemidagiütleva ilmega liikus ta tagasi oma kajutisse ning langes raskelt toolile. Teda tervitas väsimatult tiksuv kronomeeter. Kaht meest kaotada oli raske ning tähendas rohkem tööd kõigile, kuid oli lõppude lõpuks vajalik. Vurru-Villu meeldis teistele liiga palju, oli vaid aja küsimus, millal nad teda uueks kapteniks tahtsid määrata. Võrgu-Vello oli vaid kaasnev kahju.

„Miks? Miks mina, kapten?“ kõlas moonutatud Võrgu-Vello hääl kapteni õlalt. Papagoi-Peeter ei tajunud peremehe jõhkrat tuju ning korrutas aina madruse viimaseid sõnu. Ärritunult raputas mees linnu õlalt ning sisistas: „Kui sa vait ei jää, saab sinust linnupraad!“ Papagoi-Peeter aga inimkeelt ei tundnud. Nii tatsas ta rõõmsalt kapteni laual, ikka ja aina korrutades hiljuti õpitud fraasi. Vait jäi ta lõpuks vaid suurest ehmatusest, kui kapten Tormituul suure pauguga kronomeetri maha viskas. Hetkega oli lind laualt kadunud, kuid mees oli tuliselt ta jälgedes. Ja kui keegi kuuliski kapteni kajutis toimuvat tralli, siis oli rummi maitse keelel liiga magus, et sellest välja teha.