Eurooplane Vilde
1865-1933
Eduard Vilde jälg eesti kirjanduse- ja kultuuriloos on väga sügav. Kui ta 19. sajandi lõpukümnenditel meie veel hõredale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast kiiresti fenomen ja „meie esimene“ pea kõikides žanrites. Meie esimene krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjanik, samuti teatri- ja kirjanduskriitikale alusepanija. Tal oli oskus algupäraste ülipopulaarsete nalja- ja põnevusjuttudega eesti rahva südamesse pugeda, mistõttu ka tema rolli siinse rahva lugema harjutamisel ei saa alahinnata. 1902 a. ilmunud Eesti esimesest ajaloolisest romaanist „Mahtra sõda“ sai kohe kultusteos ja üks rahvusidentiteedi oluline alustekst. Suures osas rahvamälul ja autentsetel arhiivimaterjalil põhinev romaan on hiljem mõjutanud ka meie ajalookäsitlust. Vilde oli ühtlasi nii menukaim kui ka mõjukaim siinne kirjamees. Rahvas usaldas tema sõnu.
Vilde kõndis kogu aeg omast ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naisteõiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav Vilde sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks ja sumbunuks. Vilde vajas suurlinliku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat! Just peamiselt nendel põhjustel on Vilde pea 20 aastat oma elu eri perioodidel elanudki võõrsil. Selle aja sisse mahtus ka 11 heitlikku ja keerulist pagulas-aastat. Kõik see kogemus vormiski Vildest meie esimese tõelise eurooplase!
Pärast pagulusest naasmist, sukeldus Vilde 1917. aastal siinsesse poliitikasse. Temast sai aktiivne sotsiaaldemokraat ja Tallinna Linnavolikogu liige. See oli aeg, mil iga andekas ja intelligentne inimene pidi panustama kaua unistatud oma riigi ülesehitamisesse. Vilde palgati Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale (1919-1920). „Missioon“ riigi hüvanguks sel pöördelisel ajal tuli enda loomingu ja tervise arvelt. Hiljem poliitikast taandunud Vilde jäi elu lõpuni meieriigi üheks tuntumaks demokraatia mõtte saadikuks. Ta jälgis teraselt siinse ühiskonna arengut ning ikka ja jälle reageeris valupunktide, ülekohtu, väärnähtuste ja kultuurituse peale.
Eduard Vilde suri oma Kadrioru kodus 1933. aasta jõulupühade ajal.
