Ave Palmi ja Helle Ly Tombergi näitus „Maakera pole inimesele rohkem kui lillele taimelava“

Ave Palm ja Helle Ly Tomberg avavad 4. juunil kell 17.30 Tallinna Kirjanduskeskuse Kastellaanimaja galeriis näituse „Maakera pole inimesele rohkem kui lillele taimelava“. Näitusele on kaasatud kunstnikud Evi Tihemets ja Enno Ootsing, helikujunduse loob Kenn-Eerik Kannike. Näitus keskendub täiuseihalusele ja täiusliku tagaajamisele, mis võib hävitada kõik hea. 

Kas alati peab millegi veelgi parema poole püüdlema või tasub vaadata enda ümber ning väärtustada  seda, mis seal parasjagu on? Näha enda ümber ilu ja valu ja kõike, mis selle vahele jääb ning võtta seda vastu just sellisena, nagu see on. Ilma hukkamõistu või pideva kuhugi mujale, kõrgemale, kaugemale igatsuseta. 

Tammsaare oli alati oma ajast ees – tema siht oli püüelda, püüelda paremuse, tarkuse, euroopluse ja ilu poole, püüelda lõpuks millegi sõnulseletamatu poole. Pidev püüdlus tõi aga sageli kaasa pettumusi, oskamatust väärtustada seda, mis juba olemas on. Näituse inspiratsiooniks oleme valinud Tammsaare kaks lühijuttu: „Tähtis päev“ ning „Poiss ja liblikas“, mis käsitlevad nii ideaali poole püüdlemist, kui ka selle tabamise võimatust. Lisaks tekstidele on inspiratsiooniallikaks olnud Evi Tihemetsa ning Enno Ootsingu (eesti kunsti vaieldamatute korüfeede) illustratsioonid, mis on ka näitusele kaasatud. Niimoodi mitme põlvkonna vahel liigeldes on näha, kui ajatud on Tammsaare tekstid ja kui päevakajaline on juttude temaatika ka praegu.

„Lase ma võtan su kinni,“ ütles talle poiss lillesid unustades.
„Püüa,“ vastas liblikas.
„Ega ma haiget tee, vaatan ja lasen jällegi lahti.“
„Püüa.“
„Ma ei puudutagi, ainult vaatan lähedalt,“ rääkis poiss härdalt.
„Võta kinni, siis võid kõik.“
Ja poiss hakkas püüdma.

A. H. Tammsaare „Poiss ja liblikas“ 1912

Näitusel saavad oma koha töö ja looduse võrdpildid tööle. „Tähtsas päevas“ näeb peategelane palju vaeva enne puhkust. Tööle aga järgneb ajutine puhkehetk, sarnane lühijutu „Poiss ja liblikas“ algusele, kus ilu tõmbab endaga kaasa, proovides liikuda ideaalide poole. Seinale on projitseeritud video, mis on homage Evi Tihemetsa illustratsioonidele „Tähtsas päevas“ ja Enno Ootsingu illustratsioonidele „Poisis ja liblikas“. Seintel saavad olema suuremad ja väiksemad (koloreeritud) tsüanotüübid, skulptuurid ning Ootsingu ja Tihemetsa värvilised illustratsioonid. Maha saab laotatud valge lina ning selle peale elusloodusest nopitud taimedest mandala, mis saab näituse ajal mitu korda värskete lillede ja taimedega uuesti loodud – olles nii teatud ideaali sündimise ja samal ajal minnalaskmise sümboliks.

Ave Palm on multimeediline visuaalkunstnik, kes ammutab inspiratsiooni looduse obskuursetest nähtustest, igapäeva iseärasustest ning varemete poeesiast. Tema loomingut seob järjepidev huvi aja kulgemise temaatika vastu, mis on olnud kujutatud läbi põdrakanepi taime, lagunevate hoonete, looduse elutsükli ja kuivanud taimede esteetika. Tema loomingulise eneseväljenduse tuumaks on juba mitmendat aastat tsüanotüüpia tehnika, mille valik ei ole juhuslik, kuivõrd tegemist on aja möödumise märkide jälgimise tehnikaga.

Helle Ly Tomberg on õppinud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes ning tudeerinud eesti kirjandust ja kunstiajalugu. Oma loomingus üritab põimida omavahel kõiki huvisid, samal ajal olles mõjutatud igapäevaelu poeesiast ja kaootilisusest. Uurib oma teostes foto, video ja teksti abil looduse ja tehnoloogilise ühendumist ja vanast uue loomist, olgu ühendumine siis kas materjali-, idee- või meediumipõhine. Viimastel aastatel on osalenud mitmetel näitustel üle Eesti ja tegelenud peamiselt kirjutamise ja fotograafiaga. Alates 2022. aastast on suurenenud huvi tsüanotüüpia tehnika vastu, mis väljendunud mitmes näituseprojektis.

Ave Palm ja Helle Ly Tomberg on koos osalenud näitustel Põhjala tehase Angaarinstituudis „Kuidas nii äkki nii pimedaks läks“ (2025), Okapi galeriis „Igapäeva väike elu“ (2023), Positiiv galeriis „Õhtuti tõuseb ikka tuul“ (2023), Aparaaditehases „Seest ja väljast ja seest“ (2022). Koos esinesid nad ka „Igapäeva väike elu“ väljapanekuga 2024. aasta Art Vilniuse kunstimessil. 

Kenn-Eerik Kannike on helikujundaja ja muusik, kellel on laialdased kogemused lavastuste ja sündmuste helimaastikul. Ta omandas helitehnoloogia eriala Viljandi Kultuuriakadeemias ning on sellest ajast alates olnud aktiivne loominguline jõud mitmetes teatrilavastustes, sealhulgas Von Krahlis („Luikede järv“ – Sasha Pepeljajev), Paide Teatris („Oaas“, „Eesti jumalad“ – Jan Teevet), Kanuti Gildi saalis („Thank you, you are welcome, THANK YOU, you are welcome, thank you“ – Karolin Poska) ja Teater Vanemuises („Mees, kes teadis ussisõnu“ – Sasha Pepeljajev). 

Evi Tihemets on üks Eesti esimesi kunstnikke, kes tõi graafikasse värvi ja andis sellele tugeva, loovuse kaudu mõtestatud väljendusjõu. Tema loomingus on tugevalt esindatud geomeetrilised vormid ja värvid, mis tulenevad tema tehnilise meisterlikkuse ja fantaasia kooslusest, olles samas väga isiklikud ja emotsionaalsed. Kunstniku illustratsioonilooming toob esile tema oskuse luua narratiivi kaudu visuaalne keel, mis tõstab esile teksti sisemist dünaamikat ja emotsioonide kogemust.

Enno Ootsing on oma jälje Eesti kunstilukku jätnud nii graafiku, raamatukunstniku, akvarellisti kui õppejõuna. Tema kunstnikutee algust mõjutas osalemine kunstirühmituses ANK’64 ning tutvumine nii lääne kui ka Moskva avangardistlike kunstivooludega. Raamatute illustraatori ja graafikuna püüab Ootsing teostesse sageli nii narratiivi kui üldistuse. 

Graafiline disain Helene Vetik

Üleskutse külalistele! Ootame näituse avamisele lilli, mida asetada näituse keskele mandalasse. Anname nii võimaluse igal külalisel olla osa näitusest ja oma täiuslikkuse poole püüdlemisest. 

Näitust toetavad Karu Kombucha, Nudist Drinks, Põhjala Pruulikoda ja Tuletorn Brewery..