Tallinna Kirjanduskeskus

14. mail kell 19 räägib Valdur Mikita Vilde elutoas mõtlusmetsadest, maastikueepostest ja hingemaastikest.

Enne suurt suve ja maakodudesse siirdumist on hea võtta aeg, et mõtiskleda selle üle, milline on eestlastele omane (hinge)maastik ja millist keelt see räägib.

Just Valdur Mikita on oma menukate raamatutega avanud 21. sajandi eestlasele ukse soomeugrilikule maailmatajule. Metsapiir, rabad, heinapallid, hajakülad, piimapukid, võsa, taluõu ja maagiline sõna on midagi ühtaegu sakraalset, teraapilist, pärimuslikku. Nendel on sügav mõju olnud ka meie keelele ja kirjandusele. Nii on ka rahvustekstid „Kalevipoeg“ ja „Tõde ja õigus“ omalaadi võimsad maastikueeposed.

„Kui vaesuvad maastikud, vaesuvad kahjuks ka hingemaastikud“, tõdeb Mikita. Mis saab meie keelest kui maastik muutub?

Pilet 10 eurot. Kohtade arv piiratud!
info: vilde@kirjanduskeskus.ee, tel. 6013181

Sündmus Facebookis

Käesolev aasta on eesti keelele pühendatud aasta. Teame, et meie keel on üks olulisim rahvusväärtus, seda tuleb hoida ja arendada.
Lisaks eesti keelele ümbritseb meid igapäevaselt aga ka mitmeid teisi „keeli“, mille valdamine aitab märgata, kuulata, taibata, luua suhteid. Neis on midagi universaalset, aga ka meile, eestlastele omast.
Keelest mitmetähenduslikuma nurga alt räägimegi Eduard Vilde muuseumi neljal mõtlusõhtul. Esimesel õhtul käis muuseumis külas Annika Laats, kes rääkis südame keelest.