PEETER ESPAK
PhD, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse vanemteadur, Kultuuriteaduste Instituut
„Valgus-Pimedus müüdi Lähis-Ida algupära ja selle peegeldused Eesti kaasajas”
Teadupärast leiame esimesi andmeid valgus-pimedus ja sellega ühilduvalt ka headus-kurjus müüdi kohta muistsest Pärsiast zoroastristlikest arusaamadest lähtuvalt. Sarnased meeleolud ja mütoloogilised motiivid kandusid oletatavasti teatud määral edasi ka Vana Testamendi, gnostitsistlike voolude ning eriti Johannese evangeeliumi mütoloogiasse nagu ka apokalüptilisse kirjandusse kujutelmade kaudu juba zoroastrismis tugevalt esil olnud lõpuajal toimuvast lahingust jumalike headuse ning deemonlike kurjuse jõudude vahel. Kuigi sumeri ja hilisemast babüloonia kirjandusest võib leida küll teatavaid algeid kaos-korra vastandumise mütoloogiale, on siiski varasema Lähis-Ida mütoloogia ja kirjanduse alatoon pigem fatalistlikult inimolukorra paratamatust tõdev ning ühtlasi ka hea-kurja dualistlikku võitlust või lahingut mittesisaldav. Pimedus-valguse ja kurjus-headuse vastandamine nagu ka apokalüptilised mütoloogilised kujutelmad on loomulikult vähemal või rohkemal määral esil olnud väga eripärastel lääne tsivilisatsiooni ajaloojärkudel. Erilise jõulisusega on säärane iidne ja just ka „alg“olemuselt zoroastristlik maailmatunnetus tihti koostoimes ka apokalüptilise hüsteeriaga aga esile kerkinud taas just viimase vähem kui kümnendi jooksul. Tunnetame ja näeme selle pimeduse-valguse (sh Jevgeni Ossinovski valgus-pimedus retoorika) ning headuse-kurjuse mütoloogilise lahingu väljamängimist tänase päeva Eestis nii ühiskondlikus arutelus kui ka kõnekunstis ja esseistikas (sh Ero Epneri kurjuse universaalsuse määratlus) ning isegi näitekunstis. Võibolla poleks vale sellist arhailiste ja arhetüüpsete mütoloogiliste kujutelmade taasavaldumist ühendatult ka teatava lõpuaegade hüsteeriaga meie ühiskonna eri loomesfäärides nimetada eraldi kunstivooluks, mida defineeriks terminiga „apokalüptiline nihilism“.