PAAVO PÕLDMÄE
Tallinna Ülikooli doktorant
„Tammsaare Juudit kui paradoksaalne müüdikangelanna”
Juudit kui piiblipäritoluline tegelaskuju omab mütoloogilise kangelanna iseloomulikku ülevusmõõdet, ent Tammsaare näidendis on seda tõlgendatud tavatult ja ootamatult. Juudit ei esine üheselt patrioodi ega armastajana, vaid kummaliselt mõlemana. See erineb oluliselt klassikalise müüdikangelanna reljeefsusest ja selgeltmõistetavusest, ent annab vabaduse tegelaskuju loovaks tõlgendamiseks. Juudit ei kaota piibliomast tõsiseltvõetavust, ent sarnaneb isikult ja karakterilt enam mitme antiikmütoloogilise kangelannaga (Medeia, Elektra, Antigone). Tavapäraselt esineb draamamüüdikangelanna üheseltmõistetavas pealisrollis, Juuditit saab aga kujutada nii esimese vaatuse kannataja, teise ja kolmanda armastaja kui neljanda süüdlasena. Ehkki Juuditit on oma draama peategelasena kasutanud mitmed teisedki autorid (Hebbel, Kaiser, Giraudoux), sarnaneb Tammsaare tegelaskuju pigem saatusliku naisega à la O. Wilde´i „Salome“. Juuditi karakterit võib pidada kõige intrigeerivamaks ja võimalusterohkemaks terves eesti näitekirjanduses, ent liigne mitmekihilisus raskendab tema lavalist kehastamist ning asetab teose raskuspunkti liiga üheselt kangelanna isikudraamale. Et Juuditi tegelikud käitumismotiivid näidendi käigus ei selgu, eeldavad draama lavaversioonid tugevat kontseptsiooni ning läbitunnetatud osatäitmisi. Viimaseid ei kohta aga kaugeltki kõigis „Juuditi“ teatriversioonides, mistõttu näidendi tekstilised tugevused võivad osutuda selle lavastuslikeks karideks. Nii sisaldub Tammsaare näidendis paradoksaalne vastuolu – kangelanna müütiliselt sugestiivne karakter ei muuda teose filosoofilist sõnumitasandit mitte selgemaks ja arusaadavamaks, vaid isegi raskendab selle mõistmist ja lahtimõtestamist.
Järgnevalt esitaksin oma ettekande peamised teesid:
- Tammsaare näidendi peategelane eemaldub oluliselt klassikalisest müüdidraamakarakterist, esindades hoopis kaasaegsemat, vastuolulise hingeeluga tegelaskuju
- autor on andnud teosele eripalgelisi tõlgendusvõimalusi, ent jätnud lahtiseks põhikontseptsiooni
- kuigi Juudit on tegelaskujuna näidendi kestel äärmise ekspressiivsusega „lahti räägitud“, jääb ta teose lõpuni suuresti mõistatuslikuks
- Juuditis leidub jooni nii patrioodist, saatuslikust naisest kui eneseohverdajast, kuid ükski neist omadustest ei hakka teiste arvel domineerima
- hoolimata vastuolulistest käitumismotiividest ja irratsionaalsest siseloogikast mõjub Juudit tegelaskujuna terviklikult ja usutavalt
- kuigi autor on põhiliselt lähtunud piiblimüüdist, erineb ta tõlgendus oluliselt teiste autorite samateemalistest teostest
- Tammsaare Juudit on tegelaskujuna paremini õnnestunud kirjanduslikust kui dramaturgilisest seisukohast ning leidnud endale oodatust vähem lavatõlgendusi
- Juuditis on piiblikangelanna arhailisus ühendatud antiikmütoloogilise kirglikkuse ja värvikusega, mistõttu temas leidub ühisjooni mitmete kreeka müüditegelastega
- näidendis sisalduv ebamaisuse, kõrgemate jõudude sekkumise motiiv kujuneb kangelanna tegevuse väliseks ajendiks, ent ei põhjusta arvestatavat sisulist pööret
- Juuditi põhjustatud meestegelaste surmad pole sedavõrd temapoolse arvestuse, kui saatusliku ettemääratuse tagajärg, mis on müüditegelase üheks iseloomulikumaks tunnusjooneks
- Juuditi vastuolu Olovernesega pole sedavõrd emotsionaalset, kui olemuslikku laadi; Olovernese näol hävitab kangelanna ühtlasi omaenda petlikud illusioonid ning tulevikuvõimalused
- et teos on üles ehitatud peategelasekesksena, mõjuvad teised tegelased peale Olovernese kahvatute taustakujundajatena ega suuda Juuditile arvestatavalt sekundeerida, mis võimendab veelgi Juuditi kui „ülinaise“ müütilist kuvandit
- ehkki Juudit mõjub terves näidendis kirgliku ja eksalteerituna, ei tundu ta ise oma tegevusajendeid ja käitumismotiive päriselt teadvustavat
- teose pessimistlik lõpp kujuneb iseloomulikuks, ent ainuvõimalikuks lahenduseks, mis laseb Juuditit võrrelda Elektra, Antigone vms. end ise elavalt matnud müüdikangelannaga