LOONE OTS
kultuuriloolane
„Mihkelsonide sõrmus: jumalatehämarik sünklaante sülelustes”
Ene Mihkelsoni romaanides kohtame metsa väga mitmesuguses tähenduses. Otseselt on see metsavendade ja nende vaenlaste, eesti müüdis kangelaste ja antikangelaste tegude paik. Kuid Selle kõrval eksleb autor ka sugupuu võras ja sugupuude vahel – metsad needki, või vähemalt hiiesalud.
Metsakujund on Mihkelsonile iseloomulik. Inimeste kui puude kooslus on tajutav juba ühiskorteriromaanis „Korter“ (1985). Sealt edasi metsakus aina kasvab, kulmineerudes „Ahasveeruse unes“ ja „Katkuhauas“.
Erinevalt vanapõhja saagadest on Mihkelsoni mets pigem kaitsja, midagi aaside Valhalla taolist. Vanapõhja ilmapildiga seostub ka tõik, et metsavendade saatus on ette teada – see on Ragnarök eesti moodi, ettemääratus, mida muuta ei ole võimalik, kuid mille keskel olles saab jääda lõpuni kindlaks oma kohusele, metsavendade puhul Eesti aatele. Sarnaselt Eddade jumalatehämarikuga järgneb ka metsavendade hukkumisele uus eluring, kus tullakse tagasi vestlema „iidsetest ruunidest“.
Kas Ene Mihkelsoni romaanid on vaadeldavad terviktsüklina? Kas saame neid kõrvutada suurte eepiliste müüditöötlustega, nt Richard Wagneri „Nibelungide sõrmusega“? Mis lunastab eesti autori tegelased nende needusest? Kuivõrd on Mihkelson kavandanud teadlikke paralleele põhja mütoloogiaga?